Jaak Jõerüüt

FOTO: Sander Ilvest

Need, kes rahulikust elust Euroopas kavatsevad teha põrgukatla, teavad hästi, milline mõju on tapmise ja mõnitamise segul ning millise lisamõju tekitab fatalistliku teo õige ajastamine, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Mitte keegi meist, kes me eemalt kommenteerime Nice'i tragöödiat, ei valda asja eelmängu puutuvat kohalikku luureinformatsiooni nii nagu prantslased ise. Seetõttu ei tohi me kõrvalt arvata, veel vähem otsustada, kas Prantsusmaal analüüsiti midagi rohkem või vähem valesti või magati midagi maha, või olid näiteks analüütikud tasemel ja otsustajad mitte. Meie kommentaarid jäävad seetõttu paratamatult emotsionaalseks ja kujundlikeks. Kuid mure on ühine ja suur.

Kas vana Euroopa liidrid ja traditsioonilistes süsteemides toimivad kümned tuhanded ametnikud ikka taipavad ja tajuvad, milliseks on muutunud nii meid ümbritsev maailm kui ka kodukontinent?

Miks kukkus kokku Nõukogude Liit? Pikka haralist monoloogi esitamata võib öelda lühidalt: seepärast, et vanad  joodikpoliitikud nagu putšist Gennadi Janajev või vanad koltunud luurajad nagu hilisem enesetapja Boris Pugo ei taibanud ega tajunud, milliseks on maailm juba muutunud ja kuhu muutuste rong edasi tormab. Ei mõistnud nad ka informatsiooni vaba liikumise armutut jõudu.

Tragöödia taustal ei ole mul mingit soovi kellegi kallal ilkuda, aga murest ei saa lahti. Olen Euroopa Liidu ja euroopluse kui sellise toetaja. Kuid mure süveneb: kas vana Euroopa liidrid ja traditsioonilistes süsteemides toimivad kümned tuhanded ametnikud ikka taipavad ja tajuvad, milliseks on muutunud nii meid ümbritsev maailm kui ka kodukontinent? Kas taipavad, milline saatuslik jõud peitub informatsioonis, kui seda kasutavad relvana ka kõik arvukad nimetud põrguvürstid ja nende arvutud, silmitud, arutud, fanaatilised ajupestud alluvad.

Terrorirünnaku puhul Brüsselis kirjutasin ma tänavu märtsis midagi, mida peab nüüd kordama:

Millises Euroopas me nüüd elame? Kontinendil, mis on uut moodi sõjas. Elame Euroopas, mis ei suuda end enam adekvaatselt defineerida. Euroopa on meie kõikide kodu ja selle uks on liiga kaua lahti olnud, nii et seda on loksutanud ainult vahemerelik tuul. Me elame imelikus Euroopas, kus selliseidki lihtsaid asju tuleb kõva häälega rääkida.

Ka seda kirjutasin:

Me elame Euroopas, mis on alati toetunud kristlikule kultuurile ja seda on enesetaputerrorismi planeerijad hästi teadnud. Vaiksel nädalal plahvatama pandud pommid mõjuvad Euroopa südames nii tapvalt kui ka mõnitavalt.

Viimast märkust pidasid mõned kohatuks, arvates, et tegu on kokkusattumusega. Aga Nice'i terroriakt nimelt Prantsusmaa rahvuspüha päeval kinnitab, et tegu pole juhustega. Need, kes rahulikust elust Euroopas kavatsevad teha põrgukatla, teavad hästi, milline mõju on tapmise ja mõnitamise segul ning millise lisamõju tekitab fatalistliku teo õige ajastamine.

Õigusriigi (rule of law) printsiip on õilis. Kuid kui pealetungijale öelda, et oota, ma saan su rünnakule vastata alles pärast teatud otsustusprotseduuride läbimist ja see võtab meie ühiste seaduste salapärases võrgustikus teatud aja, siis ründaja muidugi ainult naerab, sel ajal kui leinajad nutavad.


Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.