Nice'i rünnaku sündmuspaik ja sõiduk, mida kasutati

FOTO: SCANPIX

Prantsusmaa on taas olnud surmava terrorirünnaku toimumispaigaks. Vähemalt üks ründaja sõitis läbi prantslastest ja väliskodanikest koosneva rahva ja avas nende peale tule, tappes vähemalt 84 ja vigastades paljusid Bastille’i päeva pidustuste nautijat Nice'i linnas, kirjutab Curtini ülikooli rahvusliku julgeoleku ja rahvusvaheliste suhete vanemõppejõud Mark Briskey veebiväljaandes The Conversation.

Praegu on küll veel vähe kindlat informatsiooni rünnaku korraldajate kohta ega teata, kas mõni terrorirühmitus võtab vastutuse, aga see näitas, millise kohutava löögi võib anda nii süütu ja tuttava igapäevaelu osaga nagu seda on mootorsõiduk.

Pikk ajalugu

Kuigi see rünnak sisaldas ka tulirelvade ja käsigranaatide kasutamist, siis paistab, et suurem osa ohvritest sai tabamuse suurel kiirusel meelevaldselt inimrühmadesse suundunud sõidukilt.

Kuigi ründaja lasti lõpuks maha, jõudis ta peamiselt sõidukit kasutades põhjustada hirmsa hukkunute arvuga juhtumi.

Sõidukite kasutamine katastroofilise hävingu põhjustamisel on pika ajalooga. Timothy McVeigh pommirünnak veoautoga 1995. aasta aprillis tappis USAs Oklahoma Citys 168 inimest. Vaid mõne nädala eest hukkus lõhkeainetega täidetud veoauto plahvatuses üle 200 rahulikult Baghdadis Eidi festivali jaoks sisseoste tegeva iraaklase ja vigastada sai sadu inimesi rohkem.

Igasuguseid transpordivahendeid on kasutatud hävitusvahenditena. Sõidukid autodest veoautode, mootorrataste, jalgrataste ja enne seda isegi hobukaarikuteni on olnud kasutusel valitsuste ja tsiviilisikute vastastes terrorirünnakutes nii erinevates riikides nagu seda on näiteks Sri Lanka ja Ühendkuningriik.

Kuidas saaks inimesi kaitsta?

Nice’i rünnaku puhul on murettekitav see, et sellise hirmuäratava edukusega kasutati peamise relvana madala tehnoloogiatasemega kaasaegses ühiskonnas nii laialt levinud vahendit.

Nice'i rünnaku sündmuspaik. Foto: Scanpix

FOTO: ERIC GAILLARD/REUTERS

Kui selle rünnaku inspiratsiooniks on Islamiriigi keelitused rünnata lääneriike ükskõik millise käeulatuses oleva tööriistaga, annab see sotsiaalse ruumi julgeolekule uue tähenduse.

2014. aastal ajas üks radikaliseerunud inimene meelevaldselt alla kaks Kanada sõdurit. Üks sõduritest suri. Kas peame nüüd siis kartma uut «madala tehnoloogiatasemega terrorismi»?

Kaasaegsetes ühiskondades oleme juba teadlikud vastutustundetult juhitavate sõidukite ohtlikkusest. Sõidukite tahtmatu ja meelevaldne kasutamine tapmiseks ja vigastamiseks on olnud faktoriks ka jalakäijate jaoks turvaliste kohtade loomisel kaubanduskeskustes ja teeäärsetes toitlustusasutustes. 1983. aastal sõitis Douglas Crabbe oma 20-tonnise veoautoga tahtlikult rahvarohkesse baari Austraalia Põhjaterritooriumil, tappes viis inimest ja põhjustades tõsiseid vigastusi 16-le.

Sellega seoses oleme kõik tuttavad piirdetulpade ja teiste suurte liikumatute objektide üles paigutamisega kaubanduskeskuste, valitsusasutuste ja isegi külgnevate vabaõhu söögikohtade sissepääsude juurde.

Nagu iga kõrgtehnoloogilise ohuga, on võtmeks see, kas rünnakuid planeerivad inimesed on sattunud valitsuse julgeoleku- ja politseiagentuuride tähelepanu alla. Sellised agentuurid saavad küll jälgida nende ekstremistide plaane, kellest nad teadlikud on, kuid kahjuks on täiesti võimalik, et valitsus pole osast sellistest inimestest teadlik.

Mootorsõiduk on meie ühiskonna nii igapäevane osa. On võimalik, et on inimesi, kes on ajendatud seda rünnakut kopeerima.

Samuti on võimalik, et võib eksisteerida läbinisti radikaliseerunud inimesi, kes näevad seda rünnakut madala tehnoloogiatasemega võimaluseks, mida rakendada oma kodumaal. Nice’i rünnaku tagajärjena hakkame tulevikus nägema, kuidas edaspidi planeeritakse neid kohti, kus inimesed lõõgastuvad ja üritusi naudivad.