Praegu on USA Vabariiklaste jaoks tume aeg. Kuigi enamus partei kõrgematel ametikohtadel ja registreeritud liikmetest on Donald Trumpi oma presidendikandidaadina omaks võtnud, on Vabariiklastest Kongressi liikmetel raske leppida tema kui oma standardite esindajaga. Midagi sellist pole USA poliitikas varem juhtunud, kirjutab USA ajakirjanik Elizabeth Drew.
Oleks kena uskuda, et Trumpi mitte toetavad (või kahtlusi väljendanud) Vabariiklased tegutsevad põhimõtete järgi. Kuigi nad võivad olla mures tema käitumise ja ametikohale sobivuse pärast, kardab enamik neist siiski tema kandidatuuri mõju oma karjäärile. Nad seisavad kahevahel, sest ühelt poolt mõjutavad tema kandidatuuri kogenematus, ettearvamatus ja labasus, kuid teisest küljest on tal mitmete valijaskondade poolehoid.
Hoolimata jutust Vabariiklaste partei ühtsuse kohta on ainult 11 partei 54 senaatorist Trumpi toetanud. Kongressis on seda teinud vaid 27 246-st Vabariiklasest.
Isegi kui Trump ei oleks nominatsioonivõistlust võitnud, oleks Vabariiklaste kontroll Senati üle sel aastal haavatav olnud. 24 Vabariiklast on tagasivalimise järgus ning neist vähemalt kümme ei ole kindlalt võitmas. Nendest kahekümne neljast on Trumpi toetanud vaid kuus.
Peamised kartused Trumpi kohta Vabariiklaste, Demokraatide ja iseseisvate kandidaatide seas on sarnased – arvatakse, et ta pole presidendiks olemiseks probleemide osas piisavalt informeeritud ning veelgi murettekitavalt on tegemist tavatult enesekeskse, impulsiivse ja järelemõtlematu inimesega. Tal puudub igasugune süütunne rassismi kasutamise osas oma ambitsioonide edendamiseks, mis tekitavad muret ka tema vastastele, et ta tõukab eemale suuri vähemusgruppe. Florida osariigis Orlandos geibaaris toimunud 49 inimese mõrvas süüdistab ta moslemitest immigrante, kuigi tulistaja oli sündinud, just nagu Trump isegi, New Yorgis Queensi linnaosas ning see on Trumpi taktika vaid kõige hiljutisem näide.
Mis puutub Vabariiklastesse, on nende seas vähemuste solvamise osas teatud ulatuses ka silmakirjalikkust. Vabariiklaste kandidaadid on 1964. aasta Barry Goldwateri kandidatuurist alates näidanud poolehoidu rassistlikele mõtteavaldustele. Tavaliselt teevad nad seda aga piisavalt varjatult, et pääseda avalikust hukkamõistust.
Näiteks Richard Nixon väljendas lõunaosariiklastele ja põhjaosariikide töölisklassile, et ta ei uskunud koolide jõuga desegregeerimisse. Ronald Reagan aga alustas oma 1980. aasta kampaaniat Mississippi osariigis asuva linna lähedal, kus valge rassi ülemvõimu toetajad tapsid 1964. aastal kolm inimõiguste aktivisti.
Selline «koeravile» taktika lasi kandidaatidel ja nende toetajatel eitada, et nad avalikult rassismi toetavad. Trump on aga selle piiri ületanud. Ta võis puudutada Vabariiklaste partei alustalade seas piisavalt närve, kui ta nimetas ebaseaduslikke Mehhiko sisserändajaid «vägistajateks» ning tegi ettepaneku keelustada moslemitele sisenemine USAsse. Lisaks sellele pole ta oma toetajatele jätnud võimalust midagi maha salata.
Nii Senati enamuse juht Mitch McConnell kui Esindajatekoja spiiker Paul Ryan on püüdnud oma poolehoidjaid Trumpist eemale hoidmisega kaitsta. Ryanil on vähem põhjusi kui McConnellil karta oma häälteenamuse kaotamist, kuid ta ei taha seda riski võtta, kuigi Esindajatekoja kõige konservatiivsemad liikmed on teda survestanud Trumpi täielikult toetama.
Hoolimata sellest, et Trump ei ole teinud mööndusi partei platvormi fundamentaalsete erinevuste osas (eriti kaubanduslepete ja toetusprogrammide osas nagu näiteks Social Security ja Medicare) ega isegi oma retoorikat pehmendanud, kirjutas Ryan 2. juunil tõrksa arvamusartikli, milles lubas Trumpi poolt hääletada. Sel samal päeval tegi Trump rassistliku rünnaku föderaalkohtuniku Gonzalo Curieli vastu, kes juhib kahte kohtuasja pettuste kohta Trumpi ülikoolis – institutsioonis, mis julgustas inimesi kulutama suuri summasid, et väidetavalt õppida kinnisvarainvesteeringute tehnikaid, mis Trumpi rikkaks tegid. Trump solvub kergesti, kui keegi tema kasutut «kooli» petuskeemiks nimetab.
Trump väitis suurte rahvahulkade ees peetud kõnedes, et Curiel ei ole võimeline «mehhiklasena» tema suhtes õiglane olema (Curiel sündis Indiana osariigis). Selline varjamatu üleskutse kitsarinnalisusele oma erahuvide täitmiseks oli viimaseks piisaks mitmele Vabariiklasele, kes eelnevalt tema latiinode vastaseid rünnakuid tolereerinud olid. Nüüd kandidaadina oli ta tõenäolisemalt võimeline kahjustama partei võimalusi võita hääli riigi ühe kiiremini kasvava demograafilise grupi seas.
Ryan aga teeskles üllatust, öeldes, et need kommentaarid tulid kui «välk selgest taevast». Ta nimetas uusi Curieli-vastaseid rünnakuid «õpikujärgseks rassismiks», kuid kordas sellest hoolimata, et toetab Trumpi, sest Demokraatide eeldatav kandidaat Hillary Clinton ei ole vastuvõetavaks alternatiiviks.
McConnelli ülemaks eesmärgiks on kaitsta Senatis Vabariiklaste häälteenamust. Kuigi ta on Trumpi avalikult toetanud, on ta Trumpi ka sageli kritiseerinud. McConnell avaldas hiljuti muret, et Trump «ei tea probleemidest eriti palju». Üks Vabariiklaste senaator, Mark Kirk, kel seisab ees raske võitlus tagasi valitud saamise nimel, on toetusavalduse Trumpile tagasi võtnud. McConnell ei eita, et ta võib sama teha.
Trumpi rassistlikud rünnakud Curieli vastu koostöös tema reaktsiooniga Orlando tragöödiale on taaselustanud arutelu tema takistamise üle juulis toimuval parteikonverentsil. Arutelu on aga taas rajatud küsimusele, et kes suudaks partei oma soovimatust külalisest päästa.
Elizabeth Drew kirjutab regulaarselt väljaandele The New York Review of Books ning viimati on ta Washington Journal: Reporting Watergate and Richard Nixon’s Downfall autor.
Copyright: Project Syndicate, 2016.
www.project-syndicate.org