Atšo ne vse ujehhali?
Jüri Pino: aga miks te kõik ära ei läinud?
22. jaanuar 2011, 21:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul on loll komme aeg-ajalt ja teatava regulaarsusega venelastega viina võtta. Mõtlemata, kas nad on mõjutusagendid või mitte.
Ega see omadega istumisest nii väga erinegi. Keel pole tähtis, kui kõik oskavad, tähtis on head inimesed. Ikka kirutakse kurja ilma, lolli valitsust, otsitakse süüdlast kõigis hädades, leitakse, et süsteem on vale ja raha jaotatakse ebaõiglaselt, ning arendatakse lustakaid vandenõuteooriaid.
Loomulikult on rohkesti lahkarvamusi ja selgitamisi. Kultuurivahe. Infosulg. Elagu Huntingtoni surematu õpetus, hurraa!
Eto kto?
Mul, näiteks, polnud õrna aimugi, et kurikuulsalt meesšovinistlikult meelestatud venelased on pikka aega pidanud normaalseks, et majas on mees küll see rahatassija või rahakott. Aga rahakoti rauad on naise käes. Ei ole mingit minu-sinu, vaid on naši. Ja Marivanna, või kui mehel on naisega kehvasti läinud, Marfivanna on see lõplik otsustaja rahaasjades.
Hotja eto uže ne sovsem tak.
Nagu venelastele tuleb üllatusena, et meie, uhked põliselanikud, ei tea omaenese pühal, jagamatul ja paljukannatanud isamaal, millal ja kuhu tuleb metsa minna. Ehk venelane vaatab taevasse ja teab, et täna on riisikate aeg. Teab, kus on puravikud. Käinud kord Andres Tarand peaministrina kuskil... kuskil.
Autojuht, venelane, küsinud, et kaua sul läheb, võib, ma käin paar tundi ära. Lahke peaminister öelnud, et käi aga. Tulnud Tarand, tahtnud portfelli pagasnikusse visata – puravikke täis. Ma ei mõtle seda välja, Kaarel rääkis kunagi! Venelastele see lugu hirmsasti meeldib.
Tože mne lesnõje bratja.
Ja muid lugusid. Saksa ohvitserist, kes kellegi vanaisa kuskil Valgevenes mahalaskmisest päästnud. Eestlastest nõukaväes. Venelastest nõukaväes. Romantilisi laule. Noorusmälestusi – ah, kuidas maitses pepsikoola ja milline oli koorejäätis.
Nii et integratsioon missugune ilma igasugu sihtasutuste ja fondideta. Kuigi mingi raha võiks meile ju saata, et integratsioon ikka sagedamini ja äkkesarnasema lauaga toime panna. See mõte meeldib kõigile, selle nimel võiks kas või mõne voliniku silma all üksteist pahatahtlikult põrnitseda.
A etot Ilves vaš – pingvin!
Muidugi pole kõik nii nunnu, kui tunduda võiks. On teemasid, mida selgelt välditakse. Kui jutt hakkab sinnapoole kiskuma, keeratakse kähku kronud teises suunas.
Horošo vedj sidim!
On üks küsimus, mida mina lausa pelgan. Et ükskord see tuleb – ja mis ma neile nahkadele siis seletan.
Ei ole Aljoša. Too küsimus on arutatud ja selles, üllataval kombel, ühisele nõule jõutud. Ei ole ka Gruusia/Georgia sõda. Ei ole Savisaar. Ei ole Putin. Ei ole veel hunnik asju.
Ühel päeval küsib, ma kardan, keegi neist:
«Aga miks te kõik ära ei läinud?»
Ja ma võin ennast lolliks teha, et ma ei saa aru, aga see vaevalt aitab.
Miks nad peaksid seda küsima?
Aga miks mitte? Nad ju küsivad minu käest venekeelseid (!) sõnu, kui endal meelde ei tule. Mis on omaette teema, tegelikult.
Piisaks, kui nad lähemalt nuusutaksid eestlaste minemise teemat.
Polnudki nii väga ammu, kui telepurgist tuli jälle kord jutt sest, kuidas Eesti sõdurite vastupidavus Sinimägedes võimaldas rohkematel paati ja minema pääseda. Ma tean küll, et see ei olnud nii mõeldud, aga kõlas umbes nii, et oleks veel nädala, paar, kuu sealkandis usina nottimistööga tegeldud, saanuks ehk kõik minema. Leegionärid välja arvata, vist. Sitasti sõdisid mehed... liiga palju rahvast pidi siia jääma. Seda on nii palju korrutatud. Näib, nagu olnuks kogu see 1944. aasta sõjategevus ainult selle mõttega, et paadid saaks rohkem kordi käia ja viia.
Otsekui oleks eestlase suurim õnnetus omale maale jääda.
Või ongi? Ei saa jälle Sergei Dovlatovit meenutamata jätta, kelle raamatus «Tsoon» esineb tegelane Kalju Pahapill pideva repliigiga: tõeline eestlane peab elama Kanadas. Dovlatov kirjutas seda kuskil 70. aastatel. Juba siis?
Veel hullem oleks, kui nad tutvuksid väidetega, kuidas ikka eliit õnneks punaste eest varjule toimetati. Tänu millele säilis eestlus, säilis kultuur, säilis... pääses...
Tõ što, Jura, znatšit, estonets vtorogo sorta?
Või saaksid aimu talentide kojutoomise kampaaniast. Venelase irooniameele puhul oleks kiire ja loogiline järeldada selleks et saada tunnustatud talendina, peab eestlane oma maalt lahkuma. Siin oled sa jobu ja päss, seal väärtuslik isik, kelle tagasitoomiseks pole ka patt fonde luua, raha välja käia.
Õnneks pole nad selle kõige peale tulnud ja mina ka neile rääkima ei hakka. Igaks juhuks siiski valmis vastama. Kui nad peaksid küsima. Imestama, miks me kõik pole siit juba minema pannud, niipea kui piirid lahti läksid.
Jah, aga mida neile vastata.
Mis muud, kui et – vaadake ennast. Muudkui räägite, kuidas ikka mujal, vanas Euroopas, on parem, palgad suuremad, sotsiaalsed garantiid, võimalus kodakondsus saada. Muudkui räägite, et küll ikka läheks ja peaks minema. Ja et vähemalt lapsed tuleb ära saata, sest siit lähevad ja lähevad ja lähevad. Eestlastel on lihtsalt paremad paberid ja lihtsam minna. Nii et...
Sami võ, russkije, estontsõ!