Õnnitlused, edumeelne Eesti on kohe saamas üheks neljast Euroopa riigist, kus kultuurile ei kehti maksusoodustust! Otsus sünnib halvimal võimalikul ajal.
Helen Sildna: palun õnge, kala ei küsigi
2. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitmed kontserdikorraldajad põrusid sel suvel rängalt, meie kultuuriminister oskas sellest ebaedust lugeda välja aga tõestuse, et käibemaks ei puutu asjasse: «Kontsertide edu ei sõltu käibemaksust, vaid turusituatsioonist.» (Siin ja edaspidi tsitaadid Kuku saatest «Ministri vastuvõtt».) Jah, põhimõtteliselt muidugi naelapea pihta, aga kui turusituatsioon JUBA ON eelmise aastaga võrreldes oluliselt raskem ning sellele niigi keerulisele olukorrale lisada veel 13%-line kadu piletitulust, jääb järele lootusetu, isegi väljapääsmatu seis.
Näide elust: Sigur Ros ja Tricky saavad mujal maailmas mitu korda suuremaid esinemistasusid kui Eestis, siiski õnnestus nad ka siia esinema tuua. Kui nüüd võtta need (miinimumkulutuste ja madalama võimaliku piletihinnaga) eelarved ette ning sisestada 5% asemel 18% käibemaks, on must valgel selge: väljamüüdud saal tooks kahjumi.
Kõik, kes jõudsid rõõmustada, et Eestisse jõuavad ka artistid, nagu Bob Dylan ja Lou Reed – vara rõõmustasite. Mitte ühelgi erafirmal, ükskõik kui missioonitundeline ta ka pole, ei ole võimalik neid kahjumeid 18% korral kinni maksta.
Teisalt teatas Laine Jänes, et teatritel pidavat kõigil väga hästi minema – tema ise ministeeriumi aknast näeb, et uutel draamateatri etendustel on piletisaba lausa tänavale välja. Kui nii, siis tore. Aga oot, draamateater hakkab vastavalt ministri lubadusele käibemaksu vahe ehk 13% ulatuses ju riigilt kompensatsiooni saama, sest valitud teatritele ja kontserdiasutustele on lubatud kaotatud käibemaksusoodustuse osa toetustena tagasi maksta.
Imestust tekitab siin just printsiip, et mõnedele ettevõtetele on säärane toetus küsimusi esitamata garanteeritud, kõigile, kes aga joone alla jäävad, käivitub kohe «turusituatsioon». Meenutan, et käibemaksuerisused kultuuri valdkonnas kaotati riigikohtu otsusega, kuna see oli vastuolus põhiseaduses sätestatud võrdsete võimaluste printsiibiga.
Eestis hakkab olema siis tunnustatud kultuuriministeeriumi kultuur (ministri nimetatud kui «väärtkultuur») ja kõik joonealune ongi juba see pisut patuse kõlaga «meelelahutus». Hetkel tundub, et Sigur Ros ega Bob Dylan näiteks «väärtkultuuriks» ei sobi. Samas, kui hoopis Eesti Kontsert nende kontserte korraldaks, siis vist sobiks?
Olen pidanud pikki sütitavaid vestlusi mõnegi eakaaslasega, et Eesti on MEIE riik ja käes ongi aeg meie põlvkonnal tegusid teha, NÜÜD olen ma aga nõutu, sõnatu ja vihane. Võimul olev Reformierakond, kelle põhiteeside juurde on alati kuulunud mõisted, nagu «liberaalne majandus», «soodsad maksutingimused», on surunud majanduslanguse lävepakul seistes äkitselt läbi selle, et kultuuri tuleb maksimaalselt maksustada!?
Mulle näib, et majandusspetsialistide iga artikkel ja nõuanne on püüdnud viimasel ajal meeleheitlikult selgitada, et maksude tõstmine hetkeolukorras on halvim, mida üldse teha saab. Valitsuse arvates võib seda aga just kultuuriga teha.
«Kas Eesti riigil on tõesti vaja kultuuritegevust sellises mahus toetada?» küsis kuulaja ja minister kiidab selle mõistlikuks küsimuseks. Samas aga võitleb selle eest, et mitte luua soodsaid tingimusi iseseisvaks toimetulekuks ja arenguks, vaid siduda kõik need väljavalitud teatrid ja kontserdiorganisatsioonid veelgi tugevamalt oma
toetuste-põllepaela külge, et nad ikka otseselt ministeeriumi armulikkusest sõltuksid. Ülejäänud mingugi Soome ja Lätti oma asju korraldama.
Kallis valitsus, me ju keegi ei taha, et kõik ajude, ideede ja pealehakkamisega noored, kellest meie tuleviku kultuur otseselt sõltub, kuhugi mujale oma ideid suunduksid rakendama? Usun endiselt, et Eestil on meid, noori tegijaid, vaja. Me ei küsi toetust, vaid lihtsalt toimetulekuks kõlblikke tingimusi. Ülejäänuga saame ise hakkama. Õnge paluks, kala ei küsigi.