Eestis seisid kõige tähtsamate ja kõrgemate kindlusetornidena Pikad Hermannid lisaks Tallinnale Kuressaares, Paides ja Tartus. Muidugi ka Narvas on just Pikk Hermann kõige vägevamana venelaste Ivangorodi vastas, kaitstes Liivimaad igipõlise idaohu eest.
Tragikoomiline on, et meil on nüüd rahvusliku sümbolina uus Herman, kes samuti pidi olema kindlusetorn meie huvide kaitseks. Seekord küll mitte väga pikk, pigem paks. Eesti riigikaitseliste saladuste hoidja, NATO süsteemi järgi National Security Authority ehk riikliku julgeoleku volitatud esindaja, on kardetavasti osutunud reeturiks.
NATOs on see esimene teadaolev juhtum. Mitte et kõrgeid julgeolekuametnikke poleks varem vastase kasuks spioneerimise eest vahistatud. Meenutame kas või Norra diplomaadi ja merendusministeeriumi kantsleri Arne Treholti või Prantsuse senaatori, president Mitterrandi usaldusisiku Claude Estieri juhtumeid.
Kuid asjaolu, et teistel juhtub, et need, kes on määratud riiki kaitsma, selle hoopis ära annavad, pole muidugi mingi vabandus. Eesti peab nüüd tegelema oma Hermaniga ja tegema vastavad järeldused. Need järeldused peavad olema piisavalt arusaadavad ka meie NATO liitlastele, et paratamatult kahjustada saanud usaldust taastada.
Simmi tegevuse tagajärjel Eestile ja NATO-le põhjustatud kahju on esialgu täpselt määratlemata. Võimalik, et lõplikult selgeks see ei saagi. Ent esialgse võimaliku inventuuri võime teha ka avalikele allikatele tuginedes.
Eeldame kõige halvemat, et Paks Herman müüs maha kõik, mis tal müüa oli. Olen mõne arvaja käest kuulnud, et mis saladusi meil ikka nii väga on, et ülemäära lokku lüüa. Sellega ei saa paraku nõustuda. Simmi käest käis läbi ja tema kätte hoiule usaldati kogu Eesti kaitseministeeriumisse laekunud ja seal toodetud salajane kodumaine informatsioon perioodist 1995 kuni 2006. Seega peaaegu kogu riigikaitse salastamisvääriliseks peetav info üheteistkümne aasta jooksul.