Eerik-Niiles Kross: Pikk Hermann ja Paks Herman

Eerik-Niiles Kross Foto: Pm

Pikk Hermann on kõige levinum kindlusetorni nimi germaani traditsiooniga maailmas. Hermann ei tähenda siin ainult mehenime, vaid seostub legendaarse germaani sõjapealiku Hermanniga, kes võitis pealetungivaid rooma leegione Teutenborgi lahingus 1. sajandil. Hermann tähendab saksa kultuuriruumis sama, mis Lembitu meile, ehk rohkemgi. Hermann on tugevuse, kaitsetahte, rahvusuhkuse sümbol.

Eestis seisid kõige tähtsamate ja kõrgemate kindlusetornidena Pikad Hermannid lisaks Tallinnale Kuressaares, Paides ja Tartus. Muidugi ka Narvas on just Pikk Hermann kõige vägevamana venelaste Ivangorodi vastas, kaitstes Liivimaad igipõlise idaohu eest.

Tragikoomiline on, et meil on nüüd rahvusliku sümbolina uus Herman, kes samuti pidi olema kindlusetorn meie huvide kaitseks. Seekord küll mitte väga pikk, pigem paks. Eesti riigikaitseliste saladuste hoidja, NATO süsteemi järgi National Security Authority ehk riikliku julgeoleku volitatud esindaja, on kardetavasti osutunud reeturiks.

NATOs on see esimene teadaolev juhtum. Mitte et kõrgeid julgeolekuametnikke poleks varem vastase kasuks spioneerimise eest vahistatud. Meenutame kas või Norra diplomaadi ja merendusministeeriumi kantsleri Arne Treholti või Prantsuse senaatori, president Mitterrandi usaldusisiku Claude Estieri juhtumeid.

Kuid asjaolu, et teistel juhtub, et need, kes on määratud riiki kaitsma, selle hoopis ära annavad, pole muidugi mingi vabandus. Eesti peab nüüd tegelema oma Hermaniga ja tegema vastavad järeldused. Need järeldused peavad olema piisavalt arusaadavad ka meie NATO liitlastele, et paratamatult kahjustada saanud usaldust taastada.

Simmi tegevuse tagajärjel Eestile ja NATO-le põhjustatud kahju on esialgu täpselt määratlemata. Võimalik, et lõplikult selgeks see ei saagi. Ent esialgse võimaliku inventuuri võime teha ka avalikele allikatele tuginedes.

Eeldame kõige halvemat, et Paks Herman müüs maha kõik, mis tal müüa oli. Olen mõne arvaja käest kuulnud, et mis saladusi meil ikka nii väga on, et ülemäära lokku lüüa. Sellega ei saa paraku nõustuda. Simmi käest käis läbi ja tema kätte hoiule usaldati kogu Eesti kaitseministeeriumisse laekunud ja seal toodetud salajane kodumaine informatsioon perioodist 1995 kuni 2006. Seega peaaegu kogu riigikaitse salastamisvääriliseks peetav info üheteistkümne aasta jooksul.

Sinna kuulub Eesti salastatud side koodide ja sidevõrgustiku, kaasa arvatud saatkondadega sidepidamise kohta käiv teave. Kõigi relvastushangete delikaatsem pool, näiteks õhutõrjeradaritesse või kaitseväe sidevahenditesse puutuv. Sinna kuulub peaaegu kogu kaitsepolitsei ja teabeameti poolt 11 aasta jooksul kaitseministrile saadetud info.

Sinna kuuluvad kõigi välismaal erinevatel väljaõpetel viibinud kaitseväelaste ja NATO julgeolekulube taotlenud isikute andmed. Kes, kus, mida ja millal on õppinud. Teisiti öeldes, kes eestlastest omab millist sõjalist võimekust. Sinna kuulub Eesti kaitseväe sõjaaja koosseis, kust on näha, kuhu need isikud sõja ajal paigutuksid. Eestiga sõdija saab siit üsna hea sihtmärkide nimekirja.

Simmi käes oli ka kogu Eestile NATO poolt üle antud salajane informatsioon. Sidesüsteemide, õppuste, NATO salajaste projektide, missioonide kohta jne. Mõned on öelnud, et võib-olla peab nüüd kogu Eesti kaitsestruktuuri uuesti üles või vähemalt ümber ehitama, ja sama peaks tegema ka NATO sidesüsteemide ja paljude projektidega. Asi ei ole ehk nii hull. Kuid piisavalt ebameeldiv.

Kindlasti saab tehtud kahju mõõta miljonites, kui arvestada vajalikke ümberprogrammeerimisi ja ümberkujundamisi kas või sidesüsteemides. Kuidas mõõta võimalikku personaalset ohtu isikutele, kes on Simmi poolt ära antud, sellele ei ole ilmselt võimalik hetkel vastata. Kuid ei saa välistada võimalust, et võimalik vastane saadud infot sobival momendil ka isikute vastu nii-öelda realiseerima asub.

Mis on Paksu Hermani kaasuses positiivset, kui siin üldse midagi positiivset saab näha? Esiteks asjaolu, et me teame täpselt, mida ta võis maha müüa.

Seetõttu saab tehtud võimalikku kahju üsna kindlalt määratleda. Eesti ja NATO analüütikud saavad siit ülihea õppematerjali. Samuti on positiivne asjaolu, et Simm siiski tabati. Meil ei ole mingit põhjust arvata, et pakse Hermaneid ei leidu meil ja mujal  veelgi. Avastamata kujul on nad mõõtmatult ohtlikumad. Simmi juhtum peaks vähemasti Eestis vastavaid mõtteid mõlgutavatele või juba tegutsevatele tüüpidele andma tõsise hoiatuse, et ei tasu mängida.

Paksu Hermani juhtum peaks ka riigikaitse eest vastutajad panema väga tõsiselt järele mõtlema, kas senine kaadrivalik kriitilistel ametikohtadel on olnud alati õigustatud. 1990ndate alguses, kui Eesti oli loomas oma välis- ja kaitseministeeriumi ning julgeolekuteenistusi, kasutasime valdavalt noorte ja roheliste, kuid mitte-soveti taustaga inimeste kõrgetele kohtadele määramise õigustuseks läänes sageli järgmist selgitust: kogemusi võib omandada lihtsasti, usaldusväärsust mõnikord üldse mitte.
Siiski sattus inimeste vähesuse tõttu siia-sinna igasugu «endisi». Esimesed valusad vitsad on nüüd käes.

Mõne aasta eest kaotas Eestis kehtivuse süümevande seadus, mis välistas endiste Nõukogude julgeolekutöötajate ja -agentide riigitööle asumise vähemasti seaduslikul kombel. Omal ajal arvasime, et kümme aastat piirangut on piisav. Et siis on riik küllalt tugev ning sõklad teradest eraldatud.

Paks Herman on teinud puust ja punaseks, et eksisime. Vähemalt julgeolekulube nõutavate kohtade osas oleks süümevande seaduse ennistamine, täiendamine sanktsioonidega selle rikkumise korral, minu arvates hädavajalik. Sest sarnaselt paljude teistega, on öelnud FSB kindral Vladimir Smirnov: «Tšekist ei saa olla endine.» Kas meil on põhjust kindrali sõnades kahelda? Pigem peaks just nende sõnade tõttu kaaluma ka valedetektori rakendamist mõnede kriitiliste tööintervjuude puhul, mida iganes inimõiguslased sellest ei arva.

Mida aga teha Paksu Hermaniga, et Pikal Hermannil ei peaks häbi olema? Tema süü tõendamise puhul oleks ju Eesti eurovangla ikkagi liiga armas koht. Tuleks ta venelastega millegi vastu välja vahetada. Näiteks Voronežis asuvate Tartu Ülikooli kunstivarade vastu. On ju mõlemal meie rahvaste keerulise ajalooga pistmist.