Pokumaa – kas Eestil pole seda enam vaja?

Pokumaa. Foto: Andres Ehreinpreis

Avalik pöördumine

Peaminister Andrus Ansipi, regionaalminister Siim Valmar Kiisleri, kultuuriminister Laine Jänese ja siseminister Marko Pomerantsi poole

Edgar Valteri suurimaks unistuseks oli Pokumaa rajamine. See unistus tema eluajal ei täitunud. Enne teispoolsusesse siirdumist jõudis kunstnik pikkade otsingute järel siiski leida paiga, mida ta sisetunne pidas Pokumaa jaoks igati sobivaks. Ikka Võrumaa metsade keskel, kus pokulood olid sündinud.

Paberile visandatult on säilinud ka hulk kavandeid kujuteldava Pokumaa kohta, kaasa arvatud Pokumaa kaart, mida Pokumaa välistendil saab näha.

Edgar Valter lahkus meie hulgast teadmises, et tõeline Pokumaa jääb sündimata. Kuid ometi avas 12. juunil 2008 külastajaile oma uksed Pokukoda, tähistades esimese etapi teostumist Pokumaa rajamisel.

Ehitust rahastasid Euroopa Liit, Eesti Vabariik ning Urvaste ja Kanepi vald. See hoone valmis Edgar Valteri esialgse kavandi põhjal ning arhitekti, ehitajate ja paljude inimeste erilise innu ja püüdlikkuse tulemusena.

Tunnen rõõmu, et minulgi oli siin arvestatav osa ja sain täita kunstnikule antud lubadust tema esindajana siinpoolsuses. Alaline pikk autoderivi jättis mulje, et iga inimese sooviks Eestimaal oli see erilaadne ehitis oma silmaga üle kaeda. Külalisraamat (seegi Tartu nahakunstnike meistriteos) kirendab positiivsetest ja vaimustatud sissekannetest.

Lootusrikas algus oli tehtud ja järgmisel, 2009. aastal, kerkisid metsavälule hooned, mis olid kavandatud Puuko talukompleksi. Edgar Valteri nägemuse kohaselt pidid need olema eakad, kuid hästisäilinud näited eesti talurahvaarhitektuurist.

Õnnestus leida, osta, kohale toimetada, paigaldada ja kohendada just sellisele nägemusele vastavad tare, ait, suitsusaun ja üle 150 aastane metsaküün. Saun sai endale veel harukordse, vanu ehitustraditsioone järgiva lõhandikkatuse.

Hoonestuse rahastamisel andis oma osa ka kultuuriministeerium. Puuko näitas end vahel Pokukojas ja oma tares ning osales taluõuel toimunud teatrilavastuses möödunud suvel, kuid oma tallu asuda ta veel ei saa.

Pole korralikku majapidamist, pole järve, mille peal künaga sõuda ja mille kaldal pokud saaksid varbaid niisutada. Pole ka muinasmetsa Edgar Valteri poolt kavandatud puuskulptuuride, istmete, sillakeste, vaatlustornide ja pokukarusselliga.

Väljaehitamata on kunagise Hauka talu territooriumile kavandatud muinaskeskkond, mis on detailideni läbi mõeldud ja esitatud EAS-i taotlusvooru.

Pokumaa näol on tegemist kompleksiga, mis sisaldab endas ainulaadse arhitektuuri ja ainulaadse sisustusega muuseumi, mille keskmeks on Edgar Valteri looming, ning eheda looduse rüpes eheda etnograafilise hoonestusega teemaparki, mis ootab kontseptsioonikohast edasiarendamist muinasmaaks.

On teadlikult välditud kõikvõimalikke stampe ja tavapäraseid tarbijaühiskonna mentaliteete, püüdes arendada Pokumaad selliselt, et ta toimiks “hea akulaadijana”, nagu Edgar Valter ise on sõnastanud.

Juhtivateks märksõnadeks on ehedus, omapära, stiilsus ja professionaalsus. Arvan, et vohavast massikultuurist survestatud, ehk mõnevõrra ohustatudki ühiskonnas tuleks lapsi õpetada neid väärtusi hindama ja omaks võtma.

Väikese rahva kohta, kelles on säilinud ka maa- ja metsarahva geenid, oleme andnud üllatavalt suure panuse maailmakultuuri erinevatesse valdkondadesse. Tahame ju, et see jätkuks nii ka edaspidi. Neist väärtustest lähtumine ei eelda aga kahjuks odavust teostuses ega tulemites.

Tänapäeva inimene on kärsitu ja uudsushimuline. See on ka kõigiti õigustatud. Et aga Pokumaa oleks jätkuvalt köitev ja edasiarenev, vajaksid tema heaks igapäevaselt töötavad inimesed kindlustunnet, stiimulit, motiveeritust.

Projekte ellu viia ja Pokumaad külastajate jaoks atraktiivsena hoida suudab vaid regulaarselt ja rahuldavalt tasustatud personal, tegevjuhi meeskond, kes saaks Pokumaale pühenduda kogu tööjõuga, pidamata lisasissetuleku hankimiseks kasutama muid allikaid. Igasugused sihtotstarbelised rahasüstid jäävad lihtsalt õhku suunatuks, kui pole teokstegijaid ja muidugi eeskätt tugevat, kompetentset ja pühendunud tegevjuhti.

On naiivne ette kujutada, et piletite müügist laekuvad summad koos raamatute-suveniiride müügist Pokumaale jääva tühise protsendiga tagavad kogu töötajaskonna palgafondi ning Pokukoja ja kogu Pokumaa territooriumi hoolduskulud, kompleksi edasiarendamisest rääkimata.

Kas selliselt oleks võimalik näiteks Eesti Lastekirjanduse Keskuse, Mänguasjamuuseumi, Maanteemuuseumi või Iloni Imedemaa toimimine ja arendamine?

On vaieldamatu fakt, et Edgar Valterile kuulub oluline koht eesti kultuurikontekstis. Meeldetuletuseks: Edgar Valter on illustreerinud ligikaudu 250 raamatut, millest enamik kuulub meie lastekirjanduse kullafondi. 1994. aastal debüteeris ta edukalt ka lastekirjanikuna.

Tema teksti ja illustratsioonidega on ilmunud üle tosina autoriraamatu, mille tegelasi on jõudnud ka teatrilavale ja teleekraanile. Ta on tegutsenud ka maalikunstnikuna, loonud vabagraafikat, eksliibriseid ja kogunud erilist tunnustust karikaturistina.

2005. aastal valiti Edgar Valter Kunstnike Liidu auliikmeks. Oma loomingu eest on ta pälvinud muude auhindade kõrval ka Valgetähe kolmanda klassi ordeni (2001). On kantud Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) aunimekirja (1996).

Arvan, et on põhjust nõustuda ka väitega, et senitehtu Pokumaal väärib tunnustust. Et Pokumaa paelub oma eripärasusega ka välismaiseid külastajaid, ilmnes kas või prantslastest televisioonitöötajate reageeringutest möödunud suvel.

Kas poleks aeg märgata Pokumaad kui arvestatavat tähist meie kultuurimaastikul? Kas selline objekt ei peaks sisuliselt kuuluma kultuuriministeeriumi ja mitte siseministeeriumi haldusalasse? Kas üks kultuuriministeeriumi prioriteete ei võiks olla ka «kaugel lõunas»?

Edgar Valter on joonistanud end mitme põlvkonna eestlaste südamesse. Pokukoja taolist ehitist ei leidu tõenäoliselt kogu Euroopas. Hoone on sisustusdetailideni unikaalne.

Metsavälul on jäädvustatud ja eksponeeritud toredaid näidiseid lõunaeestilikust taluarhitektuurist ja nende juurest looklevad puude vahele matkamängurada ja taimeõpperajad.

Arenguruumi leidub veel küllaga. Kas see kõik ei õigustaks kaaluda võimalust luua üks kogu Eesti jaoks oluline tõmbekeskus sellessegi regiooni, mis jääb Euroopa kultuuripealinnast Tallinnast nii eemale?

Pokukoja ehitamisel kaasnes Euroopa Liidu ja kahe valla poolse rahastusega ka toetus Eesti Vabariigilt kultuuriministeeriumi kaudu. See väärib tänu ja annab tunnistust, et hoone rajamine leidis tollal ministeeriumi heakskiidu. Praeguses seisus on Pokukoda 1. jaanuarist 1. maini suletud ja selle taasavamine suure musta küsimärgi all.

Edgar Valteri originaalteosed on evakueeritud. Kultuuriministeeriumis töötav Edgar Valteri esindaja on Pokumaa Sihtasutuse nõukogu koosolekul korduvalt rõhutanud vajadust kaaluda sihtasutuse likvideerimisvõimalust.

Tuleb järeldada, et kõike Pokumaal tehtut koos Edgar Valteri loomingulise pärandiga pole Eesti Vabariigile enam vaja.