Aivar Reinap: kahe näoga andmekaitse

Aivar Reinap Foto: Tairo Lutter / Postimees

Postimehe poole pöördub iga natukese aja tagant mõni kurjategija, kes on karistuse ära kandnud ja vanglast välja saanud ning nõuab oma nimega seotud uudiste kustutamist. Kõik nad rõhuvad isikuandmete kaitse seadusele, mis annab eksinutele võimaluse jätkata oma elu ilma musta minevikuta.

Google’i-põhises maailmas on meediasse jõudnud pahateod luubi all ja kõigile nähtavad. Nii polegi imestada, kui sind töövestlustele ei kutsuta või neiu pärast esimest kohtingut ja guugeldamist maha jätab. Kes korra sirgelt teelt kõrvale eksinud, see eksib suure tõenäosusega ka tulevikus.

Teisalt rõhub kristlik euroopalik ilmavaade andestamisele ja uue võimaluse andmisele. Kustutatud arhiivid aitavad sellele kaasa. Postimehes on loodud mälukomisjon, kes arhiivi puhastamise taotlusi kaalub. Andmekaitse inspektsioon on ka suhteliselt agaralt kaebajate õiguste eest seisnud, mistõttu on juba tekkinud tavad, millal tullakse inimestele vastu ja millal mitte. Suurte või korduvate kuritegude korral reeglina ei tulda vastu, kui inspektsioon teisiti ei käsi.

Eilne Postimees kirjutas (Joosep Värk, «Kuriteo ohvrid riigi registris», PM 12.07), et veebis leidub andmebaas, mis sisaldab enne 2006. aastat tehtud kohtulahendeid, milles on lisaks kurjategijate isikuandmetele ka ohvrite ja tunnistajate andmed?! Peale isikuandmete on sealt võimalik leida räigelt detailseid ohvrite nimedega kuritegude kirjeldusi, mis teevad paljudele otseses mõttes valusalt haiget.

Selle asemel, et nõuda inimeste kaitsmise nimel andmebaasile vaba juurdepääsu kohest lõpetamist ja seadustega vastavusse viimist, märgib andmekaitse inspektsiooni esindaja, et ehk võetakse see teema kunagi teisel poolaastal päevakorda?! Kurjategijate õigusi kaitstakse hoolsalt, samas kui ohvrid ja tunnistajad peavad ootama, kuni nende küsimus kunagi ametnike päevakorda jõuab. Eraldi teema on kohtutes, kes peaksid justkui õiguse eest seisma.

Selle asemel, et inimeste kaitseks viia oma arhiivid isikuandmete kaitse nõuetega kooskõlla, loodetakse, et ehk ohvrid ja tunnistajad ei pöördu nende poole ning võib suhteliselt suure puhastustöö kuskile tulevikku edasi lükata. Mis sellest, et see võib põhjustada ohvritele üha uusi kannatusi.

Kui kurjategijad on oma õiguste osas suhteliselt teadlikud ja jagavad seda informatsiooni agaralt ka vanglamüüride vahel, siis ohvrid ja tunnistajad on oma mures üksi. Kui ise enda eest jõuliselt ei seisa, siis ei aita sind ka andmekaitse ega kohus. Lihtsalt raha pole ja neil on ka olulisemaid asju teha.