Evelyn Sepp: ERMi riigirestoran ehk natuke võib maksumaksja taskust ikka varastada!

Evelyn Sepp Foto: Jaanus Lensment

Ajal, mil käimas on 0-bürokraatia programm ja riigireform, kui kõik ministeeriumid ja nende allasutused analüüsivad  oma pakutavaid teenuseid ning loobuvad neist, mille järele puudub vajadus, mis pole piisavalt mõjukad või on erasektor nende osutamisel efektiivsem, koondavad inimesi, panevad saatkondi, teeninduspunkte kinni, vaatavad oma protsesse  ja tegevuskulusid üle, üritab riigile kuuluv rahvamuuseum  kasvõi nui neljaks avada ulmelise raha eest riigirestorani, kirjutab Teenusmajanduse Koja tegevjuht Evelyn Sepp.

Selle direktoril ei ole aru ega häbi rääkida raadioeetris sellest, kuidas Lõuna-Eestis ei ole kedagi, kes teaks midagi toitlustusest, kliendigruppidest, hinnatundlikkusest, kes tunneks rahvuskööke, sh ka Eesti oma, ja oleks valmis teenindama mõistagi olulise objekti külalisi. Oskaks seejuures arvutada,  omaks ärikogemust ja paindlikkust jne. 

Muuseumi juht väidab avasilmi, et seda kõike oskab ja suudab teha vaid riik ehk muuseum ise: palgata vähemalt 30 teenistujat, kes peseks, keedaks, koristaks, küpsetaks, kannaks toitu ette jne. Töötaks vähemalt kahes vahetuses, kataks kahte kööki, teenindaks kohvikut ja gurmeerestorani, lisaks pakuks catering’i teenust ja mis peamine – teenindaks päevas no mitte vähem kui tuhandet inimest. Ja kui küsitakse, et härra, kust selline entusiasm? Saate vastuseks, et EMORist. Sa näed ja ei mürista...

See kõik on nii pööraselt jäle ja rumal, rääkimata sellest, kuidas sündis  kordi kallima hanke lähteülesanne, kui erasektor peaks võimalikuks taolisesse projekti investeerida. Rääkimata sellestki, et ka muuseum peab suhestuma Eesti demograafilise olukorra, avaliku sektori dieediplaaniga ja et ka selle asutuse üle peaks keegi tegema adekvaatset järelevalvet, tõlkima  juhtimisotsuste joonel hoidmiseks vajadusel üldist  konteksti Eesti riigi majandusliku võimekuse kohta. Näiteks, et riigi selge suundumus on see, et töökohti loob erasektor, mitte avalik. Ja et riigirestoran ei ole see teenus, millega teenistujate arvu kultuurisektoris suurendada.

Me oleme Tartust, me maksame...

Rahvamuuseumi hanked on kulgenud läbivalt enam kui küsitavalt ja kogu aeg on seda õigustatud sellega, et tegu on nii olulise objektiga. See viimane hankedraama on aga tõesti viimane piisk karikas. Algatuseks maksab maksumaksja kinni portselani, mille taldriku äär on piinlikult täpselt kirjeldatud ja milleks sobib vaid ühe firma üks konkreetne serviis.

Kui ikka üldse kuulmist või häbitunnet ei ole, siis on aeg rahulikult asjale kaine pilguga kõrvalt vaadata ja mõista üldist konteksti, mitte vaid oma soovmõtteid kuulata!

Edasi  kopeerib hanke lähteülesande koostaja ülejäänud tooted ülitäpsete parameetrite järgi maha oma firma tootekataloogist, mille järgi ta siis ise oma tooteid hankel ka pakub. See kõlab kõik lihtsalt kriminaalselt! Kas selle kohta saab tõesti anda vaid õigustavaid selgitusi, et nii oligi kunagi miskis plaanis ette nähtud ja me oleme Tartust, teeme olulist asja, ja meie võime!? 

See toimub kõik avalike vahendite arvelt ja seejuures saab aktsepteerida vaid  võrdsete võimalustega, majanduslikult mõistlikke, ausaid, läbipaistvaid hankeid. Seda need aga mitte mingis aspektis ei ole. Ma tõesti ei tea, mille üle me siin veel arutlema ja muuseumi direktori õigustusi kuulama peame!?

Mul on kõige selle peale ainult kolm mõtet – milleks selline riiklik lollus ja selle tulemusena riigirestorani pidamine!? Teiseks see, et ettevõtmise äriplaan ja muu näib olevat lihtsalt kriitikavaba ilukirjandus ning kolmandaks, see kõige vastikum küsimus – miks ei ole  muuseum ise või tema üle järelevalvet tegev asutus suuteline kommunikeerima ja järgima neid ühiseid väärtusi, mille järgi kõik ülejäänud Eesti avalik sektor pingutab? 

Ei saa nii olla, et üks muuseum on nii «püha» ja tema jaoks kehtivad mingid muud reeglid, et ükskõik mille hankimisel on natuke varastamist maksumaksja taskust ikkagi lubatud või et neid seal Tartus puudutavad mingid muud majandusliku mõtlemise gravitatsioonijõud kui ülejäänud Eesti avalikku  või erasektorit.

Muide – iga loll hange on varastamine maksumaksja taskust! Seda isegi siis, kui see tehniliselt on korrektne, millest antud juhul rääkida ei saa.

Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas. Foto: Kristjan Teedema Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Lisaks on see varastamine nendesamade eraettevõtete taskust, kes riigi maksuraha eelarvesse kokku kannavad. Iseenda rahaga riskivad, äriplaani teevad ja teenuseid arendavad. Kasvõi sealsamas Tartus inimesi palkavad, lisandväärtust loovad, riigile taas makse maksavad ja konkurentidega maadlevad. Seega iga selline funktsioon, kus maksumaksja raha eest minnakse tavalist turupõhist teenust osutama, ebatervet konkurentsi pakkuma ja turgu solkima, on ka varastamine!

Ma ei tea ühtegi restorani Eestis ega mujalgi, kus sa võid kliendina oma söögi-joogi ja nõud kaasa võtta, aga sisuliselt me seda riigirestorani minnes teeme. Kõik meie, kelle taskust võetud raha eest need potid-pannid on ostetud. Kas pole jabur!?

Sellest kõigest kokkuvõtteks peaks piisama, et paluda sellise asutuse toitlustusjuht ja muuseumi direktor vabale tööturule tagasi! Päris tõsiselt! Kui ikka üldse kuulmist või häbitunnet ei ole, siis on aeg rahulikult asjale kaine pilguga kõrvalt vaadata ja mõista üldist konteksti, mitte vaid oma soovmõtteid kuulata!

Kuhu liigub Eesti üldiselt?

Ma vist siiski kordan  veel kord  üle, millised on ametlikud Eesti  majanduspoliitilised suundumused: Eesti riik on otsustanud võtta end õhemaks, s.t kaalust alla, teha selge korrektuuri  pakutavates teenustes, vähendada riigi osalust ettevõtluses, erastada, mis võimalik, anda opereerimine erasektorile, kus vähegi mõeldav, mitte võtta äririske seal, kus pole vaja strateegilisi teenuseid pakkuda jne. Usaldada raha lennukilt loopimise asemel professionaalseid investoreid, kes kannavad ise oma raha arvelt äririske. See tähendab muide ka seda, et see kokkulepe kehtib samuti kultuuriministeeriumile ja ka Tartus!

Mis aga puudutab veel üldisi suundumusi Eesti riigi hankepoliitika kujundamisel, siis on selge püüd teha vaid tarku, sh innovaatilisi hankeid, mis ergutavad Eesti majandust, osta sisse pigem teenuseid, toetada läbi hangete teadusmahukaid ja teenuste arendamisele suunatud ettevõtteid. Edasi, järgida vaid nn majandusliku otstarbekuse kriteeriumi, mis maakeeli tähendab seda, et odav hind ei ole hanke võiduks piisav.

Senise praktika jätkumine toob paraku kaasa vastupidise olukorra – odav hind on paras (enese)pettus, see süvendab turutõkkeid, teenuste madalat kvaliteeti, korruptsiooni, muudab lõpphinna maksumaksjale kallimaks, ja mis peamine – ei erguta majandust, soodusta selle arengut ega võimalda investeerimist toote- ja teenuse arendusse. 

Ehk tekitab taas surnud ringi. Palju maksumaksja raha makstakse riigieelarvest välja, aga see ei erguta ega too kaasa  sotsiaalset mõju ega arenguid, mida ta peaks. Saan seega veel korrata, et iga loll hange on varastamine maksumaksja taskust ja iga teenus, mida riik üritab ise pakkuda selle asemel, et lasta teha seda eraettevõttel, on selle viimase hapnikukraani kinnikeeramine!

Edasi on Eesti riik selgelt deklareerinud soovi kasvatada riigihangete sotsiaalset mõju. Soodustada varimajanduse vähenemist, maksude laekumist, õiglase palga maksmist, inimestesse investeerimist, nende koolitamist, puudega inimeste kaasamist, sotsiaalse ettevõtluse arendamist jms. Seega teha asju targalt. Ja elementaarselt tähendab see ka seda, et asju tuleb targalt teha ka Eesti Rahvamuuseumis. Rehepapi koht jäägu muistenditesse ja muuseumi eksponaatide ritta, mitte aga tänasesse päeva ja pärisellu!

Evelyn Sepp on Teenusmajanduse Koja tegevjuht, mh Innovatsioonihangete nõukoja liige. Antud loos on väljendatud isiklikke veendumusi, s.t mitte ühegi institutsiooni ametlikke seisukohti.