Viimati kirjutasin ülikooli ajakirjanduse eriala sisseastumisvestlustest ajakirjas Noorus kakskümmend neli aastat tagasi, kirjeldades iseenda vestlust. Vahepealsete aastate jooksul olen osalenud vestlustel komisjoniliikmena kolmeteistkümnel aastal Tartu Ülikoolis ning viimasel viiel aastal Tallinna Ülikoolis, kus on lisandunud vestlused magistrikandidaatidega. Ning nüüd, keset järjekordset sisseastumisvooru, olen tundnud vajadust taas kirjutada.
Andmata vähimaidki vihjeid isikutele, pean nõustuma ühe oma sõbra teravmeelse märkusega, et Eestis on üha laiemalt levinud hariduspettus. See tähendab seda, et inimesed justnagu õpivad aastaid palehigis, kuid on lõpptulemusena ikkagi pooltoored, ehkki on ise teistsugusel seisukohal ning omandatud diplomiga kaasneb kõrge enesehinnang ja ebareaalne palgaootus.
Mul ei ole mitte midagi inimestele hea palga, isegi väga hea palga maksmise vastu. Kuid seda vaid neile, kes oskavad ja tahavad tööd teha. Vabas turumajanduses paneb selle väga kenasti paika pakkumise ja nõudmise suhe. Näiteks ei tea ma ühtegi head ahjumeistrit, kes teeniks sandikopikaid. Mõned riigiametid seevastu näivad mõnikord olevat väljaspool turujõude – ja ma ei pea silmas seda, et seal teenitaks sandikopikaid; teisalt ei pea ma silmas lasteaiakasvatajaid ja päästeametnikke.
Sellega seoses meenub mulle Marek Strandbergi 1990. aastatest pärinev tabav kopeermälu kontseptsioon. Nimelt kopeerib üliõpilane paljundusmasinal konspekti ja arvab seejärel, et ta ongi aine juba omandanud. Nii täpselt ongi, tean ja mäletan seda enda nahal ülikooliajast. Konspekt tuleb ka läbi lugeda.