/nginx/o/2016/07/12/5611123t1hf2ed.jpg)
Mõnikord esitavad mu artikleid kommenteerivad inimesed küsimuse: miks ma ei kirjuta vene keeles? Vastan: vahetevahel kirjutan ja avaldan neid ajalehtedes Stolitsa ja Vetšerka. Aga pärast seda saan ikka hunnikute kaupa raevukat vastukaja, tõelisest vihast üle ääre pulbitsevaid reaktsioone, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Seetõttu mõtlengi: milleks alatasa inimesi ärritada ja neile närvidele käia. See auditoorium eesti keelt ei oska, nii et las elab rahus, ei pea mu lugusid lugema.
Nädala eest juhtus aga üks huvitav lugu, mida tahaksin lugejatega jagada. Nimelt võttis minuvastase vihkamiskampaania juhtohjad enda kätte Lasnamäe linnaosavanem Maria Jufereva. Rünnaku ajendiks said minu tähelepanekud jaanipäeva tähistamisest Lasnamäel, mis ilmusid ajalehes Vetšerka.
/nginx/o/2016/07/12/5611121t1h277a.jpg)
Minu tekst oli järgmine:
«Püha lindi pealt
Küllap arvate, et pildil on kujutatud prügihunnikut? Eksite. Tegemist on hoopis Lasnamäe jaanilõkkega. Kui linnaosavalitsus tahtis eestlasi solvata ja nende rahvuslikel tunnetel tallata, siis õnnestus see edukalt. Nimetada põlema süüdatud prügihunnikut pidutuleks on päris ainulaadne viis traditsiooni mõnitada. Totra ettevõtmise lausa loomupärane lisa oli kontsertprogramm rumala sisuga restoranišansoonidest, mis pealegi tulid lindi pealt. Kõige tipuks oli ka aparatuur häälest ära, krigises ja vilistas.
Kõige enam vapustasid mind ulja refrääniga mustlaslaulud: «Aga mida mustlased teevad? Mitte midagi nad ei tee, laulavad ja raha loevad…» Selliste avalikkuses kõlanud sõnade järel võiks Eesti mustlaskond julgelt esitada Euroopa inimõiguste kohtusse kaebuse rahvuslikul alusel diskrimineerimise kohta ning paluda kaitsta oma au ja väärikust.
Ma piidlesin kontserdiplatsile viivaid lagunenud teid ja mõtlesin Lasnamäe linnaosavanema Maria Jufereva sõnadele, kes on kindel, et kui talle alluval territooriumil on kõik korras, siis liigub Eesti õiges suunas.
Eesti kahtlemata sammubki õiges suunas, ainult et - oh üllatust! - Lasnamäel pole sellega mingit pistmist. Pidupäeva imiteerimine näitab seda ilmekalt. Mõõdutunne ja hea maitse ei kuulu kahtlemata 23. juunil Paeväljal pidustused korraldanud Lasnamäe linnaosavalitsuse heade omaduste hulka.
Küllap talitati parimast äranägemisest lähtudes, aga välja tuli «nagu ikka». Siia sobib lisada üks soovitus: tehke hästi või ärge tehke üldse. Või laske teha teistel korraldajatel.»
Maria Jufereva ei jätnud minu arvamusavaldust tähelepanuta ja ründas mind oma Facebooki seinal:
«Kuzitškin leiab kõikjalt soppa.
Teatan teile, kallid sõbrad, et Venemaalt pärit dissidendile Kuzitškinile ei meeldinud Lasnamäe jaanipäev kohe üldse mitte. Mõnele tuhandele külalisele meeldis, aga Kuzitškini meelest oli kõik halb: lõke ei olnud see õige ja meelelahutusprogramm ei rahuldanud tema esteetilist meelt ja linnaosavanem ka ei meeldinud. Aga mulle näiteks ei meeldi, kui näo ees naeratatakse, öeldakse komplimente, aga siis hakatakse arvuti taga hirmsa hooga nähtut sopaga üle valama. Kuzitškini meelest on see normaalne ja see ei ole tal esimene kord, nii et ma ei imesta, vaid lihtsalt loen Kuzitškinit ja mõistan hukka.»
/nginx/o/2016/07/12/5611165t1h3d9b.jpg)
See Jufereva sõnavõtt sai terve hulga kommentaare. Tsiteerin mõningaid:
«Kuzitškin on ise saast.»
Aleksandr Tšaplõgin (ajalehe Stolitsa peatoimetaja): «Lollakas on ta, andku Jumal andeks.»
«Näpiti sitta, nüüd hakkab haisema. Ja palub varjupaika mõnes teises Euroopa riigis, pisarad silmis: «Eesti vene kogukond ei võtnud mind vastu». Läti ja Leedu võtavad rõõmuga sellise «venelase» vastu.»
«See on selline inimtõug kohe, muudkui eitab seda, mis enamikule meeldib. Ta on lihtsalt õnnetu haige inimene, teda tuleks ravida.»
«Jätke ta oma vihkamise ja kadeduse sohu. Ta on niigi kaotanud kodumaa, südametunnistuse ja au.»
«Kuzitškin tuleks Eestist välja saata, veel parem aga teibasse ja põlema.»
Või kommentaarid ajalehes Vetšerka:
«Kuule, sina, põgenikust lurjus, kes üldse sinu arvamust küsib? Sa oled eikeegi ja keegi ei tahagi sinust midagi teada! Seome kinni ja saadame tagasi, kust ära põgenesid, vaat seal pritsigi oma mürki!»
«Lollakas ei saa isegi aru, et see on eesti püha, aga venelastele on see suva, teevad, mida tahavad, lihtsalt vabad päevad.»
«Seda hunnikut vaadates jääb mulje, et eestlastele endale on ka sellest võidupühast ja jaanipäevast suva, ainult põhjus juua või aeda kõpitsema minna.»
«Ilus püha ütled? Kümned peetakse purjus peaga sõitmise eest kinni, kümned avariid just selle pärast, kaks massilist löömingut, mida pidid lahutama eriüksused, ja üks tapetud naine.»
«Öelge, kus see raisk elab?»
Tõsi, oli ka neid, kes minuga ühtmoodi arvasid. Mõned kommentaarid:
«Sõnum õige: Jufereva orienteerus vene pättidele, nende labasele meelelahutusele.»
«Eestis on loomeinimesi palju, aga nähtavasti krooniliselt ei jagu raha ja ei saa maksta tõelistele professionaalsetele korraldajatele, selliste kohalike ürituste läbiviimine on alati selgelt kehv.»
«Tubli mees. Kõigega SAJAGA nõus! Muuta ilus püha mingiks palaganiks prügi põletamise (hea veel, et rehve ei põletatud), joomingu ja mustlasmotiividega on ikka lauslollus. Nagu valmis: «Kui kingsepp kringlisaiu küpsetama tõttab, eks siis see asi äpardu …»»
Üks kommentaar aga kõlas mulle otsekui tõeline kompliment:
«See «arvamus» on naeruväärne - ja mitte ainult! Kuzitškin on tõeline provokaator Postimehe palgalehel ja riigivõimu dotatsioonil. Tuleb tunnistada, et ta teeb päris osavalt seda, mille eest talle makstakse: provotseerib, solvab meid, kohalikke venelasi, kusjuures metoodiliselt ja üheainsa eesmärgiga: et me vastaksime talle sellesamaga ja siis võivad tema ja ta nukujuhid öelda: näete nüüd, millised nad (see tähendab, meie) on.
Kuzitškin on saadetud meid proovile panema. Üldsegi ei imesta, kui ta aasta pärast, olles saanud «eriteenete» eest kodakondsuse, ilmub valimisnimekirjadesse, näiteks reformikatel. Kusjuures just Lasnamäel. Selline on minu ennustus! Ja vaat siis, kui ta hakkab käima mööda kortereid ja taidlema kaubanduskeskustes, vaat siis saabub kättemaksutund…»
Võib-olla oleksin jätnud selle loo suurema tähelepanuta. Aga sellel oli oma järg. Üks mu tuttav, kes on hästi kursis kaubavedudega, uuris põhjalikult Lasnamäe «lõkke» pilti ja teatas veendunult, et lõkkeks oli kasutatud vanu nõndanimetatud palette, spetsiaalseid mereveoste puhul pruugitavaid puidust tõstealuseid. Tavaliselt immutatakse neid tugevate kemikaalidega, mis kaitsevad puitu lagunemise ja määndumise eest merevees ja kõrgel temperatuuril. Vanad paletid tuleb utiliseerida spetsiaalsetes ahjudes. See maksab tublisti. Aga Lasnamäel põletati need tasuta ära. Nii et peolised said kingituseks veel tubli sõõmu mürgist suitsu ka?
/nginx/o/2016/07/12/5611215t1h4f32.jpg)
Ma muidugi mõistan, miks puhkes minu lühikese repliigi peale Lasnamäe jaanilõkke kohta selline hüsteeria. Ma olen omal ajal korraldanud Tomski oblasti kultuuriosakonna juhatajana sadu pidustusi ning külastanud sadu piduüritusi paljudes kohtades nii Venemaal kui ka välismaal.
Eestiski olin 2014. aastal Emumäel jaanilõkke juures. Seda pidu meenutades läheb süda seniajani soojaks. Kuid 23. juunil Lasnamäel nägin, et jaaniõhtu oli muudetud eesti traditsioonide ja kultuuri mõnituseks.
Maria Jufereva nägi minu arvamuses hinnangut enda ebaprofessionaalsusele. Õigesti nägi. Üritus oli korraldatud igas mõttes nigelalt. Kui tähistasime Tomski oblastis Berjozovka eesti külas jaanipäeva, siis püstitati seal suur männipuudest lõke. Organisaator kõneles eestlaste kommetest ja tavadest. Sellele järgnesid tähtpäevaga seotud laulud ja tantsud. Lõkke süütas, nagu kord ja kohus, Jaani nime kandev mees. Siis käisid suure lõkke ümber ringmängud. Seejärel süüdati väikesed lõkked ja inimesed hüppasid neist üle. Hiljem läksid kõik metsa otsima sõnajalaõit. Pakuti tõelist eesti toitu, ka verivorsti. Kõik see toimus 4000 kilomeetri kaugusel Eestist, aga oli igati ehe.
Siin, Eesti südames, Tallinnas, pakuti venelastele aga jaanipäeva rämedat paroodiat. Ja lõkkegi süütas hoopis neiu nimega Maria. Võib-olla seepärast, et tema perenimi oli Jufereva… Selline pidu ei ole sugugi samm lõimumise suunas, vaid eesti kultuuri diskrediteerimine vene elanikkonna silmis. Lisaks olid Lasnamäe 23. juuni ürituse korraldajad teinud ka puhtadministratiivseid prohmakaid: polnud politseid, polnud ka kiirabi valvemasinaid. See on aga igasugustel suure osalejate arvuga massiüritustel hädavajalik. Seda enam, et ka terrorioht ei ole Euroopas sugugi langenud.
Eesti on igati demokraatlik riik, kus on tagatud sõnavabadus. Aga nagu see lugu näitab, ei lepi mitte kõik ametiisikud sellega, et tõesti iga inimene võib vabalt arvamust avaldada. Maria Jufereva pidas minu arvamust hoobiks enda maine pihta ja korraldas tõelise ajujahi, kui Facebookis võeti minu seisukohtade asemel ette hoopis minu isik. Ma olen veendunud, et Maria Jufereva - ajakirjanik, kommunikatsioonispetsialist - peaks suutma säilitada professionaalse ja inimliku väärikuse ega peaks kriitikale nii valulikult reageerima. Pole vaja ka anda põhjust sopaloopimisele enda Facebooki leheküljel. Sest muidu jääb veel mulje, et Lasnamäe lõkke hingemattev suits täidab kogu Eesti venekeelse meedia inforuumi.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)