Lauri Hussar: kas dirigendil on aega…

Lauri Hussar Foto: Liis Treimann

Brexitist – kui uskuda, et Suurbritannia rahvahääletuse tulemus on tõepoolest lõplik – on peagi möödas kolm nädalat. Emotsioonid hakkavad lahtuma ja üha rohkem küsitakse, kuidas edasi.

Kui Ühendkuningriigi sisepoliitikas on referendum põhjustanud suuremat sorti tsunami, siis Mandri-Euroopas on reaktsioonid olnud hillitsetud ja äraootavad. Ühelt poolt valitsevad peataolek ja ootus, kas Saksamaa võtab Euroopas senisest suurema juhtpositsiooni, teiselt poolt ollakse äraootavad ka Londoni arengu suhtes, kus praegu puudub Euroopal tõsiseltvõetav partner, kellega väljumisstrateegiat arutada ja kokkuleppeid sõlmida. 

Analüüsides sõnumeid, millega Eesti riigijuhid ja poliitikud on avalikkust brittide lahkumisotsuse järel kostitanud, tekitab see küll parasajagu nõutust. Kui emotsionaalne ja lahmiv kriitika kõrvale jätta, häirivad mind kõige rohkem visioonitus ja selgete seisukohtade puudumine ning, mis veel hullem, Euroopa ja ka euroopalikkuse tunnuste puudumine.

Ent analüüsime siis kõlanud sõnumeid lähemalt. Vaid mõni päev pärast Brexiti-hääletust kogunes olukorda arutama Eesti Vabariigi valitsus ning esimese koosoleku keskseks sõnumiks tõsteti võimalus, et Eesti eesistumine võiks Suurbritannia arvelt pikeneda tervele aastale.

Milline tore võimalus Euroopa asjades kaasa rääkida mitte pool, vaid lausa terve aasta. Selles soovunelmas kajastuvad kahjuks Eesti Euroopa-poliitika nõrkus ja ambitsioonitus. Kardan, et mõtleme riigina vaid sellest, kuidas Euroopast kasu saada. Kas tõesti, kui britid lahkuvad, ei küsi me endilt, mis saab Euroopast?

Ma ei ole kuulnud just suuri arutelusid, mida me eesistumise ajal Euroopale pakume, kui ehk ühtsema digituru teema välja arvata, kuid kindlasti ei maksa aastast eesistumiskoormat võtta endale selge plaani ja strateegiata. Küsimused, kas armastatud dirigent on eesistumisüritusteks olemas ja kas Kultuurikatel on reserveeritud, mõjuvad praeguses situatsioonis tragikoomilisena.

Üle-eelmisel nädalal kirjutas Postimees, et kui Eestis on poliitikuid, kes võiksid osata Brexiti ja Euroopa Liidu kohta midagi mõttetihedat öelda, siis on need Eesti saadikud europarlamendis – ainsad rahva valitud Eesti esindajad Brüsselis. Ning nende hinnangul on peamine teha koostööd Põhjamaadega.

Esmapilgul tundub igati loogiline, et tihedamat koostööd tehakse nendega, kellega on suurem kultuuriline ja ajalooline ühisosa. Samas võib just selline lähenemine tähendada Euroopa Liidu lõpu algust. Kui samasugust grupeerumist hakkaksid viljelema kõik liikmesriigid, võiksime edaspidi rääkida Visegrádi riikide blokist või, hoidku jumal selle eest, Euroopa Liidu asutajaliikmete tihedast koostööst. Tasuks meenutada, et just viimane võimalik areng pälvis Eesti poliitringkondades teravat kriitikat.

Lõpetuseks tahan ma küsida, kas president on oma rahva käekõrvale võtnud ja selgitanud, selgitanud ja veel kord selgitanud, millised on meie valikud, miks me vajame Euroopat ja millise maailmajao tahaksime pärandada oma lastele.