/nginx/o/2016/07/11/5609273t1h0668.jpg)
Halvad uudised ümbritsevad meid. Siin-seal tõusevad aga esile lood inimestest, mis annavad meile lootust, et inimlikkus pääseb võidule, kirjutab endine Austraalia välisminister (1988-1996) ja 2000-2009 Rahvusvahelise Kriisigrupi president (2000-2009) Gareth Evans.
Maailm seisab silmitsi võimalusega, et järgmise aasta jaanuaris kolib Valgesse Majja elama seksistlik ja rassistlik ignorant. Venemaal ja Hiinas on juba võimul ümberorganiseerumata autoritaarsed juhid. Poolast Filipiinideni võidavad valimisi erineva koledusastmega populistid. Islamofoobia on saamas tugevamaks kaastundest peaaegu igas riigis – ka minu enda riigis –, kes peaksid reageerima praegu käimasolevale pagulaskriisile. Abraham Lincolni esimeses ametisse astumise kõnes kirjeldatud «meie loomuse paremad inglid» paistavad olevat peitu läinud, Siin-seal tõusevad esile lood inimestest, mis annavad meile lootust, et inimlikkus pääseb võidule.
Olen kokku puutunud nelja sellise looga, mis võivad olla eriti kasulikud valdava sünguse osalisel hajutamisel. Nende inimeste lood väärivad rohkem ülemaailmset tähelepanu kui need said Armeenias Jerevanis toimunud tseremoonial, mille käigus anti välja esimene Aurora auhind Inimlikkuse Ärkamise eest.
Üks finaliste, isa Bernard Kinvi, juhib haiglamissiooni, mis katab suure piirkonna Kesk-Aafrika Vabariigis. Kui riigis lahvatas vihane sektantlik sõda moslemi mässajate ja kristlike sõjaväeüksuste vahel, mis lõhkus tema kogukonna, ravis ta võitlejate haavu ja varjas mõlema poole ohvreid hirmu ja eelarvamusteta. Oma eluga riskides käitus ta sedasi mitu kuud, saades korduvalt ähvardusi mõlema poole juhtidelt vaenlase aitamise eest.
Teiseks oli Syeda Ghulam Fatima, kes juhib orjastatud tööjõu vabastusrinnet poekesest Pakistani pealinnas Islamabadis. Mitmel korral füüsiliselt pekstud ja nii tulistatud kui elektrilöögi saanud, on ta võidelnud aastakümneid selle nimel, et vabastada tellisepõletamisahjude omanikega seotud de facto orjatöölised. Rinne on vabastanud üle 80 000 orjastatud pakistanlase, kellest üle kahe kolmandiku on naised ja lapsed.
Tom Catena on ainuke arst üle poole miljoni inimesega Lõuna-Sudaani Nuba mägedes, mis on 2011. aastast alates olnud sõjatsoon. Tsiviilpiirkondade pommitamine on peaaegu igapäevane, kuid ta keeldus evakuatsioonivõimalusest, mille said teised väljaspool kodumaad elavad inimesed, nõustus riskidega ning on viimased viis aastat töötanud puhkuseta, et päästa mitmete tuhandete meeste, naiste ja laste elusid ning tervist.
Viimasena, tutsi päritolu burundilane Marguerite Barankitse püüdis peita kümneid oma hutu naabreid 1993. aasta veriste konvulsioonide ajal kirikusse. Kui nad leiti, võeti talt riided, seoti tooli külge ja sunniti vaatama nende tapmist matšeetega. Sellest kohkumata päästis ta tapetute orbudeks jäänud lapsi ja palju teisi sarnases olukorras olijaid. Seejärel lõi ta Luksemburgi kristlike heategevusorganisatsioonide toel Maison Shalomi keskused, mis on kaitsnud ja aidanud hooldada tuhandeid sõja ja aidsi tõttu orvuks jäänuid.
Viimasel ajal on Burundis taas suurenemas genotsiidihirm ning olles saanud isiklikke ähvardusi praeguselt valitsuselt, on Barankitse loomas riigist põgenejatele vastuvõtukeskust naaberriiki Rwandasse.
Need neli vastumürki küünilisusele oleksid kõik võinud saada auhinna, millele nad finalistidena kandideerisid, ning mitmed teised 186 nomineeritust kogu maailmas oleksid olnud võrdsed nendega laval liituma. Lõpuks läks auhind «Burundi Emale» Maggie Barankitsele, kõige vähem lootuses, et tunnustuse rambivalgus võib aidata vältida tema õnnetu riigi tagasilangemist kodusõtta.
Vene-Armeenia filantroobi Ruben Vardanyani loodud Aurora auhind on nime saanud Aurora Mardiganjani järgi, kes elas üle 1915-1917 toimunud Armeenia genotsiidi ja tegi rohkem kui peaaegu ükskõik kes teine selle nimel, et selle mälestus jääks järgmistel aastakümnetel püsima. Auhinna põhimõtteks on tunnustada tavalisi inimesi, kes ebainimlikkusega silmitsi seistes suudavad endas leida erakordsel hulgal julgust, kaastunnet ja pühendumust, millel on elusid päästev mõju.
Kord aastas välja antav auhind ei sisalda endas vaid 100 000 dollarit võitjale, vaid ainulaadselt humanitaar- ja inimõiguste auhindade maailmas ka ühte miljonit dollarit ühele või mitmele organisatsioonile, kes aitab võitja tööd jätkata.
Auhinna žürii liikmena, istudes (oma auastmest palju kõrgemal) koos rühma Nobeli rahupreemia laureaatide ja ülemaailmselt tunnustatud humanitaaridega nagu Mary Robinson, Vartan Gregorjan ning kõige siiram kuulsus George Clooney, ei saa ma teeselda, et olen kõige selle suhtes objektiivne. Siiski tundub mulle olevat vaid aja küsimus, et Aurora auhind saab Nobeli preemiaga peaaegu võrdse staatuse – olles võimsaks mooduseks tunnustada ja kiita oma tavalist inimlikkust ja kõike, mis on inimelus väärikas ja sünnis. Tänapäeva maailmas vajame sellist kinnitust rohkem kui kunagi varem.
Järgmise Aurora auhinna nominente saab esitada alates juunist kuni septembri alguseni.
Copyright: Project Syndicate, 2016.
www.project-syndicate.org