Juhan Mellik: sihtmärk number üks: Bashar al-Assad

Juhan Mellik. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Sel kevadel viienda aastapäevani jõudnud Süüria kodusõda on saanud argipäeva osaks. Kiretuteks arvudeks, statistikaks: umbes pool miljonit surnut, miljoneid sise- ja välispagulasi.

President Bashar al-Assadi jätkuv võimulpüsimine läheb ajalukku kui õpikunäide lääneriikide saamatusest. Peasüüdlane on edukalt lükanud kogu süükoorma enda pealt ära – ennast Islamiriigiks nimetavale terrorirühmitisele ISIS ning teistele äärmuslastele. Kujutledes samal ajal ennast kui ainukest müüri, mis suudab Süüriat ja seega ka Euroopat islamiterrori epideemia eest kaitsta. Leides aega isegi meie enda Yana Toomi võõrustamiseks!

Tegelikkus on ühemõtteline: Assad on värdjas ja omaenda rahva mõrtsukas. Mees, kes laseb gaasitada naisi ja lapsi, kelle täpsuslaskurid ei halasta ka rasedatele, kelle lennukid pommitavad haiglaid ja koolimaju. Mitte kogemata, vaid meelega.

Süüria sõjametsikusi on hästi dokumenteeritud. Mõned surmapõlglikud inimesed smugeldavad tõendeid välismaale – et kunagi, millalgi saaks ehk al-Assadi üle kohut mõista.

Pilt on trööstitu. Näiteks mässajate käes olevas Aleppo linna osas on viimasedki pädevad kirurgid kas põgenenud või maha notitud. Operatsioone tehakse nii, et kusagil välismaal viibivad arstid juhendavad Skype’i teel kohalikke meditsiinitudengeid.

Valitsusvägede piiramisrõngas asuvas näljahädas Madaya linnas pidid kohalikud aasta hakul sööma rohtu ja puukoort.

Kui keegi võtaks kunagi vaevaks kõik Süüria sõjaõudused kõvade kaante vahele koguda, saaks sellest jälkuse poolest kindlasti vääriline konkurent ühele teisele samasugusele teosele, pool sajandit tagasi välja antud nooremale koolieale sobilikule pildi- ja juturaamatule «SS tegutseb.»

Ma isegi eelistaksin samuti pigem surma Vahemere lainetes kui roiskuda elusalt mõnes Damaskuse vangikongis oma sõprade laipade vahel. Mõned küsivad, miks need täies jõus mehed põgenevad Euroopasse, miks nad vastu ei hakka. Hakkavadki – liitudes ISISe, Jabhat al-Nusra või mõne muu terrorirühmitisega.

Muud valikut ei ole, sest mingit müütilist «mõõdukat opositsiooni» pole olemas ja selle vähesegi pommitas Assad koos venelastega sodiks.

Veel kolme aasta eest olnuks liitlastel võimalik sekkuda. Nüüd on platsis nii venelased kui ka iraanlased ja sissetungist pole juttugi.

Samal ajal käib kampaania ISISe vastu. Ma olen kindel, et kui niinimetatud pühasõdalased poleks hakanud välismaalastel otse-eetris päid maha raiuma, ei huvitaks nemadki mitte kedagi. Las need kaamelikarjatajad veristavad üksteist!

Ah et kuidas see kõik puudutab Eestit? Kui inimlikust kaastundest ei piisa, annab vastuse statistika: üle kolmandiku Euroopasse jõudvatest migrantidest on pärit Süüriast.

Niikaua saame teha seda, mida oleme alati osanud: «mõista hukka» ja «kutsuda üles».