Art Leete: hämaruse rahvad – Pomoorid, isamaa näppajad

Traditsiooniline pomorite regatt Umba külas Foto: SCANPIX

Pomoorid kujunesid Põhja-Venemaal Valge mere rannikul välja XV ja XVII sajandi vahel, kuigi identiteedi tekkimist seostatakse ka varasema ajaga, alates XII sajandist, kirjutab Tartu Ülikooli etnoloogia professor Art Leete Sirbis.

Vene kroonikates mainitakse nimetust pomoor esimest korda 1526. aastal. Hiljem hakati pomoorideks nimetama Arhangelski kubermangu aladel, Vologda kubermangu põhjaosas ja kogu Põhja-Venemaal kuni Uuraliteni elanud slaavi hõime.

Pomoorid kujunesid Novgorodi elanike, Volga-aladelt saabunud slaavi hõimude ja kohaliku soome-ugri elanikkonna segunemisel. Pomooride konsolideerumisele aitas kaasa Arhangelski linna areng tähtsa kaubanduskeskusena. XIX sajandil hakkas pomooride enesetunnetus lahtuma ja XX sajandi teisel poolel kadus termin grupisisesest kasutusest.

XXI sajandi alguses on pomoori identiteet taas ametlikult esile kerkinud. 2002. aasta rahvaloendusel pääsesid nad ametlikult olemasolevate rahvaste sekka (venelaste subetnosena) ning kokku loeti neid 6571 inimest. 2010. aastal oli pomoore ametlikult 3113.

Identiteedimärgid

Pomooride põlisteks tunnusteks on elatusalad, usk ja keel. Nad tegelesid laevaehituse, kaubanduse, kalastuse, mere- ja maismaaloomade püügiga, aga ka põllumajandusega. Pomooride peamiste tegevusalade tihe seotus meresõiduga kujundas varakult vajaduse kirjaoskajate järele. Pomoorid pidid pidevalt suhtlema ametnike ja välismaalastega. Juba XVIII sajandil olid isegi paljud pomoori naised kirjaoskajad, kirjaoskajatest mehi oli aga peaaegu igas perekonnas. Sellele aitas kaasa ka vanausuliste suur osakaal regioonis.

XVII sajandi lõpul kujunesid pomooride seas preestrita vanausuliste kogukonnad. Vanausulised mõjutasid pomoori avalikku elu, enesetunnetust ja nagu juba mainitud, ka kirjakultuuri arengut. Vanausuliste pomoori kogukondade tuumala on levinud Uuralite ja Peipsi läänekaldani.

Keeleteadlaste hinnangul esineb Põhja-Venemaal mitu pomoori murret, mis on vene keele kohalikud variandid. Venemaa esimesel üldisel rahvaloendusel 1897. aastal nimetasid piirkonna elanikud oma emakeeleks vene keele. Tänapäeval levib ka idee iseseisvast pomoori keelest – sellega pakutakse keelelist enesemääratlust, mis osalt kajastub viimaste rahvaloenduste andmetes.

Pomoori identiteediväli hõlmab soomeugrilaseks olemise ideed, aga ka enesetunnetust erilise slaavi kogukonnana või venelaste regionaalse grupina. Osa pomooridest käsitleb end ilma etnilise rõhuasetuseta ainult läbi regionaalse identiteediprisma. Pomoori liikumise aktivistid näevad oma rahvast aga täiesti eraldiseisva etnilise üksusena.

Alternatiivne päritolu diskursus

Pomoori liikumise juhi Ivan Mossejevi järgi on (proto)pomoorid elanud oma asualal tuhandeid aastaid, nad on vene letopissidest tuntud tšuudide otsesed järeltulijad ning karjalaste kauged sugulased. Mossejev on veendunud, et pomooridel on oma keel. Selle kinnituseks on ta avaldanud 2500 sõna sisaldava pomoori keele sõnaraamatu.

Pomoori aktivistid on 20 aastat tegutsenud põlisrahvana tunnustuse saamise nimel. Viimati algatasid pomoori aktivistid 2015. aasta augustis petitsiooni president Putinile, et nad kantaks Venemaa põhja väikerahvaste nimekirja. Oma pöördumist põhjendasid pomoorid sellega, et ilma vastava staatuseta ei ole neil võimalik end elatada selsamal põlisel viisil, mis on lubatud naabritele neenetsitele. Seetõttu aga tühjenevad pomoori külad ja rahvas kaob. Petitsiooni võimud ei rahuldanud, sest ilmselt ei ole nad veendunud, kas pomoorid ikka on piisaval määral olemas. Pomoorid viitavad aga kamtšadaali juhtumile, kui põlisrahva staatus anti rahvale, kelle puhul on erinevus venelastest samuti hüpoteetiline.

Isamaa näppamine

Pomooride identiteedi viimaste aastate võimsaim manifestatsioon on olnud FSB huviorbiiti sattumine iseenda Venemaalt varastamise pärast. Alates 1991. aastast on pomoori liikumine kutsunud Venemaa valitsust ja Arhangelski oblasti võime üles looma Pomoori vabariiki. Pikka aega ei tõusnud pomoori küsimus poliitiliselt päevakorrale. Viie aasta eest aga hakati pomoori liikumist süüdistama põlisrahva staatuse taotlemisel „välismaistele struktuuridele“ toetumises. Väidetavalt tahavad pomoorid selle kaudu nõuda oma asuala viimist rahvusvahelise õiguse jurisdiktsiooni alla ning lõhkuda Venemaa territoriaalne terviklikkus.

Mossejevile pandi süüks NATO huvides „piiriülese norra identiteedi“ loomist, pomooride põlisnorralasteks pidamist ja sellega Arhangelski oblasti sotsiaalpoliitilise olukorra destabiliseerimist. Mossejev läks kohtu alla Norra eriteenistuste spioonina süüdistatuna riigireetmises ja teda ähvardas 12–20 aasta pikkune vanglakaristus. Mossejev pääses süüdimõistmisega rahvusliku vaenu õhutamises ja ta sai 100 000 rubla trahvi. Ta lisati terroristide ja ekstremistide nimekirja, sest tõendatud kuritegu – venelasi solvav netikommentaar – oli suunatud konstitutsioonilise korra aluste ja riikliku julgeoleku vastu.

Et pomoori loole pisut huumori hõngu anda, kirjutas Dmitri Bõkov Mossejevi-saaga ainetel pika luuletuse, kus on tõeread: päästsid täna unustusest / iidset pomoori folkloori / ent homme Norra abiga / Arhangelski kodumaalt näppasid. See on muidugi veel pehmelt öeldud. Kõik osutab sellele, et pomoorid tahavad iseenda koos oma maaga isamaalt röövida, mis on ka loogiline, sest pomoori enesetunnetuse toiteallikaks on alati olnud liminaalne iroonia ja grotesk.