Heldur Meerits: ka riigi raha ei tule seina seest

Heldur Meerits Foto: Peeter Langovits

Kui poliitik tahab edukas olla, peab temas kindlasti ka jõuluvana jooni olema. Olgu mureks siis looduskaitse või kooliharidus või maaelu kängumine, ikka tasub kinnitada poolehoidu lisaraha eraldamisele. Valijad tahavad näha võitlust murekohtadega ning mis saab olla parem võitlus kui lisaraha jagamine.

Võitlus käib ja plusspunktid kogunevad! Iseasi muidugi, kas võitlusel on ka tulemusi. Ent kui on aeg tibusid lugeda, on tavaliselt käes juba järgmine valimisperiood ning valijad vanad mured unustanud. Või siis äärmisel juhul saab tulemuste puudumise ajada nelja aastaaja süüks.

Ka maaelu on valdkond, mille pärast muretsemine on käinud aastakümneid, kuid nõutud ja lubatud tulemusi ei paista kuskilt. Kas siis olid valed tööriistad kasutusel või jagati lihtsalt liiga vähe raha? Siiski on ka muu võimalus: võideldakse selliste jõududega, mida pole lootustki võita.

Eestis hakkasid inimesed maalt linna liikuma 19. sajandi lõpust. Kõigepealt rahvastikuplahvatuse tõttu, kui talud ei suutnud kasvavat inimeste hulka ära toita. Hiljem järjest rohkem ka linna pakutavate teenimisvõimaluste, ent ka parema elukvaliteedi tõttu. Nii on linna- ja maarahvastiku vahekord kaldunud järjest enam linna kasuks. Ning toimunud on see riigikorrast sõltumata.

Paralleelselt näeme uuel iseseisvusajal nii rahvastiku kahanemist kui ka vananemist. Praegu näeme seejuures alles õisi, marjad on veel tulemas. Rahvastiku üldarv annab petliku mulje, vaadake parem Eesti elanike arvu aastakäikude kaupa – midagi rõõmustavat selles tulevikus pole. Ning meie kontekstis tuleb küsida, kas neid inimesi jätkub ka nii linna kui maale. Kardetavasti mitte.

Territooriumi poolest pole Eesti sugugi väike, meiega samas suurusjärgus on ka Slovakkia, Taani, Holland ja Šveits, Belgia lausa kolmandiku võrra väiksem. Kuid elanikke on nendes maades tunduvalt rohkem. Kui kõik Eesti elanikud elaksid Harju maakonnas, oleks rahvastiku tihedus Harjumaal endiselt väiksem kui Hollandis... Vastavalt on siis elu korraldamine Eestis ka kallim. Ent raha ei tule isegi riigil seina seest.

Nii ongi tarvis teenuste osutamist korraldada ja ümber korraldada olukorra järgi. Ning see pole üksnes avaliku sektori probleem. Kaubanduskettidel on omad kaupluseformaadid, väiksematesse linnadesse jagub vaid väiksemaid kauplusetüüpe. Ka pangaautomaate ei külvata valimatult iga metsa alla. Nii nagu era-, nii pole ka avalikul sektoril lõpmata palju raha. Kui tahame ühtlasi ka teenuste kvaliteedi tõusu, siis pole ümberkorraldustest pääsu.

Maanteeameti näitel näeme, et ümberkorralduste puhul peetakse teraselt silmas ka kvaliteeti, kuid ometigi ei saa elu edasi minna täpselt nii nagu eile ja üleeile. Ei maksa unustada, et kõigepealt lahkuvad inimesed, alles seejärel teenused.

Kurvastades maaelu pärast, ei tohiks unustada ka linnu. Linnad on ikka olnud progressi vedur. Nii teadus kui ka kultuur on uusi rajajooni ületanud just linnades. Maarjamaal me aga kurdame, et Tallinn moodustab liiga suure osa Eestist. Võib-olla, aga Tallinn pole selles küll süüdi.

Maailma, aga ka Euroopa mastaabis pole Tallinn sugugi suurlinn, vaid pigem keskmine. Ent õnneks täidab ta oma rolli kultuuriveduri ja majanduskeskkonnana talutavalt. Ehkki Tallinn võiks olla tunduvalt suurem, oleks teda kultuuri- ja teaduskeskkonnana palju enam põhjust kiita. Ning on vaid Eesti väiksuse häda, et meie kahest tõelisest linnast jääb maaelu jaoks sedavõrd vähe inimesi üle.