Tarmo Pikner: Brexit 2.0 ehk järgmisena Brüssel EList välja

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Jaanituli pandi põlema ja selle valguses selgus, et koll on siiski olemas. Kolli peletamiseks tuleks kiirelt käivitada Brexit 2.0 ehk Brüssel Euroopa Liidust välja – võim tuleb anda tagasi liikmesriikidele, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Teadupärast kulgeb eestlaste ajaarvamine kahendsüsteemses aegruumis – jõuludest jaanipäevani ja jaanipäevast jõuludeni. Kuna jaanikulõkkest oleme kõik üheskoos üle hüpanud, on aeg valmistuda jõulutervituste sepitsemiseks. Paras aeg piiluda ka jõuluvana kingikotti.

Maailma selles nurgas, kus meie elame, lähenevad jõulud seekord teisiti. Jõulurahu on rikkunud koll, nimega Brexit. Tuleb välja – koll oli kusagil kapis siiski olemas, ilmudes välja jaanitule valguses. Loodetavasti on nüüdseks kõik nomenklatuursed sõnavõtjad sel teemal rääkinud ja seda vähemalt kahel korral. Kõigepealt – Brexit on oi-oi, kui paha ja seejärel – oleme nüüd ühtsemad ja tugevamad, kui enne.

Elu läheb aga omasoodu ja sel pole sooja ega külma arvajate soovunelmatest, ammugi mitte eurodirektiividest. Ühtsest Euroopast rääkijad kõmistavad tühje tünne ja suurendavad sellega poliitilist korralagedust. Igatahes jõulusalmid tuleb selgeks õppida, sest üks väheseid järelejäänud kindlaid asju on – jõuluvana tuleb igal juhul, kingikotiga või vitsakimbuga.

Pool kuningriiki trooja hobuse eest

Kõige rikkalikum kingikott on brittide Santa Clausil David Cameronil. Nimelt, suudab ta kinkida 17 miljonile kaasmaalasele pool kuningriiki (tagasi) – Inglismaa ja Walesi. Cameronil õnneks nii täbarasti ei läinud, kui omal ajal Inglismaa kuningas Richard kolmandal, kui see lubas lahingumöllus pool kuningriiki ühe ratsu eest – kuningas päästvat ratsut ei saanud ja löödi mättasse.

Cameron seevastu sai oma trooja-hobuse, millega peaministri ametist erru ratsutada. Vähemalt pool kuningriiki on päästetud. Kuigi Cameroni esialgne mõte oli saavutatud tulemusele risti vastupidine. Ei ole sealmail kombeks ei ratsu ega kingikoti suhu vaadata – ise tahtsite, lugege oma jõulusalm ette (Lissaboni leppe artikkel 50) ja olge lahked.

Samal ajal Šotimaa ja Põhja-Iirimaa asjamehed-naised ragistavad ajusid, kuidas kinkida 500 miljonile eurooplasele tagasi teine pool neile 43 aastat kuulunud kuningriigist, otsides kõverteid see jõuluvana kingikotti sokutada. Igivana demokraatia paragrahvidelt klopitakse parajasti tolmu maha ja küllap mingi konks leitakse, kuidas üheskoos Euroopa Liidu hädadega edasi purjetada. Sõpru tuntakse hädas ja omasid maha ei jäeta.

ELi Komisjoni president Jean-Claude Juncker on seevastu välistanud igasuguste kingituste vastuvõtmise Suurbritannialt – ise keetsite, ise sööge oma suppi. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas ja ei mingeid salaläbirääkimisi ega salaprotokolle brittidega. «Mufti» Juncker keelas brüsseliitidel igasuguse suhtlemise brittidega ja kõige tipuks kamandas Brexiti arhitekti Nigel Farage’i europarlamendist koju, käratades kõnepuldist õnnest säravale patuoinale – mis sa siin veel istud!

Seevastu Euroliidu tegelik juht Angela Merkel, sotsialismi tingimustes karastunud kannatusega, on tasakaalukam ja tema võtaks pigem aja maha. Las supp jahtub ja tolm langeb, küllap vaibub ka see torm. Kuulu järgi on oma positsiooni tugevdamiseks kantsler Merkel valmis isegi tüütuks muutunud Junckeri ohverdama – valimised Saksamaal pole mägede taga.

Käivitumist ootab Brexit 2.0

Poolakad jällegi arvavad, et on paras aeg maaslamajat tümitada ja Euroopa Liit tuleks kuulutada lõpetatud projektiks, õigemini küll pooleli jäänuks. Nüüd tuleks kokku klopsida uus moodustis – Euroopa konföderatsioon. Ehk siis – riikide parlamendid ise otsustaksid, mida käest läinud Euroopaga peale hakata, mitte, et bürokraadid Brüsselist annaksid korraldusi.

See oleks aga juba täiesti uus olukord ja peab märkima, et Brüsselilt võimu võõrandamise nõudmised muutuvad üha valjuhäälsemaks. Niisiis, sünnitada tuleb uus Brexit – Brüssel (EL Komisjon) Euroopa Liidust välja ehk võim tagasi liikmesriikidele. Brexit 2.0 on vaja kibekiirelt käivitada ja põhisalmid jõuluvanale ette kanda. Järgmine katsumus ootab – kohe on tulekul viisavabad türklased või alternatiivina teine pagulaslaine, samuti viisavabalt.

Siim Kallas, Brüsseli hingeeluga hästi kursis olevana, hoiatas – nüüd võib kõike juhtuda ja peab olema valvel, et meie nina alt ust kinni ei löödaks. Kallase järeltulija Brüsselis, Andrus Ansip omakorda arvas - ei maksa hüsteeritseda. Aga Ansipiga on see lugu, et teda ei saa usaldada – omal ajal soovis ta Eestis hirmsasti kriisis elada, mida justkui polnud olemas. Äkki teeb Ansip meile jälle tünga – hunti ei maksa hüüda ja praegu pole Euroopas mingit kriisi.

Sülle kukkunud õnn on pime

Ahjaa, Brexit 1.0 nimeliselt ürituselt meenuvad kaks sügavaimat muljet jätnud seika. Esiteks, kui ajakirjanik küsis ühelt britilt, kas Suurbritannia peaks lahkuma Euroopa Liidust, küsis see vastu – mis asi on Euroopa Liit?

Teine tähelepanek – pole enne nii nõutult totaka näoga poliitikut näinud, kui tol hetkel peaministri mantlipärijaks peetud Boris Johnsonit, pärast võimu ootamatut süllelangemist. Soovitud tulemus oli endalegi nii uskumatu, et kuidagi ei tulnud telekaamerate ees sõnad suust. Ilmselt oli Johnsonil ärevusest ununenud, kummas taskus tal kumb versioon ettevalmistatud sõnavõtust oli.

Mäletan sama nõutu näoga poliitikut aastast 1992, kui Mart Laarile võim üllatuslikult sülle kukkus – ka siis peeti võimatuks, et Isamaa võidab, vaatamata sellele, et isamaa oli juba võitnud.

Nii või teisiti, elame ajastul, kus kõik on võimalik. Miski ei püsi muutumatuna – tuletati järjekordselt meelde, et evolutsiooni põhipostulaat kehtib ka sellise elusorganismi kohta, nagu on Euroopa Liit. Peaasi, et ei lastaks Brexitil raisku minna. Algab Euroopa poliitilise arhitektuuri kapitaalremont.

---

Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».