Siobhan Kattago: oleviku hauakaevajad

Siobhan Kattago Foto: Erakogu

Ajal, mil me kihutame pimesilmi infokiirteel, saame pihta ja tulistame e-kirjadega, ostame virtuaalsetel oksjonitel imeasju ning surfame interneti peibutaval kõnnumaal, oleme hakanud eeldama, et me pääseme ligi igasugusele teabele meie enda kohta.

Pelgalt hiireklõpsu ja õigete linkidega tundub kogu minevik sõna otseses mõttes meie silme ees lahti rulluvat. Ometi on meie peaaegu hullumeelses taotluses minevikku talletada midagi rahutuks tegevat.

Me põrnitseme teleri ja arvuti sinakat sädelust otsekui transsi langenult, kui suhtleme oma nõndanimetatud virtuaalse kogukonnaga. Virtuaalne elu paistab olevat miskipärast köitvam kui tegelik elu kõigi oma masendavate ärritajate ja eriskummalisustega. Kas me oleme tõepoolest minevikuga rohkem seotud kui varem või on digitaalajastu süstinud meisse võltsi eneseimetlust?

Alustuseks võib meelde tuletada Nietzsche kibedat kriitikat 19. sajandi historitsismi kohta. See oli küll suunatud tollaste hegeliaanide vastu, kuid sellest on abi ka meie 21. sajandi «ajaloopalaviku» mõistmisel. «Leidub sellist unetust, mõtisklemist, ajalootunnetust, mis kahjustab elusolendit ja lõpuks hävitab ta, olgu tegemist inimese, rahva või kultuuriga.»

Üritades hõlmata mineviku kõiki tahke ja üksikasju, võime me kaotada silmist oleviku. Ajalugu peab tooma elule kasu, mitte meid sellest eemaldama. Nietzsche nägi tungivat vajadust leida tasakaal mäletamise ja unustamise vahel. Lihtsamalt öeldes hoiatas ta meid kalduvuse eest muutuda «oleviku hauakaevajateks».

Tema arusaamist mööda on ajaloolasi ehk hauakaevajaid kolme sorti: monumentaalsed, antikvaarsed ja kriitilised. Monumentaalne ajalugu on redutseeriv ning lihtsustab ajalooliste valikute keerukust. Suured sündmused ja kangelased pakuvad kontrasti tänapäevase elu argisusele. Minevikusündmused moodustavad suure ahela või suure narratiivi, tipnedes armetus olevikus.

Nietzsche hoiatas meid mineviku monumentaalse kujutelma eest, sest see kipub pisendama olevikku, pöörates kohatut tähelepanu argise aja kangelaslikele vahepaladele. Antikvaarne ajalugu seevastu pakub meile minevikust vaga pildi. Nagu antiigikogujate puhul, säilitatakse minevikku ebakriitiliselt, lihtsalt säilitamise nimel. Sel moel muutub minevik lohutuse ja kinnituse leidmise kohaks. Seal, kus domineerib ajaloo antikvaarne käsitlemine, tundis Nietzsche «kõduhõngu».

Kui tähelepanu pöördub säilitamisele säilitamise pärast, kaotab olevik seose antikvaarse minevikuga. Olevik jääb mineviku kriitikavaba hindamise korral lihtsalt varju. Kriitiline ajalugu aga mõistab minevikku hukka ja langetab selle kohta otsuse oleviku seisukohalt.

Ehkki kriitiline ajalootunnetus on vajalik, et oleviku inimene võiks mineviku üle kohut mõista, selle asemel et seda kummardada või säilitada, kritiseerib Nietzsche liigset kriitikat, sest see võib liiga kergesti viia mineviku eitamisele.

Nietzsche tähelepanekud ajaloo väära tunnetamise kohta sobivad kenasti tänapäevagi. Suured juhid ja epohhid paistavad mineviku kultuurisaartena suured ja mõjukad, samal ajal kui meie massikultuur õilmitseb antikvaarsete veidruste ja iseäralike teemaparkide najal.

Mälestusmärkide ja muuseumide rajamine käsikäes vanemate ümbernimetamise ja hävitamisega tekitab lakkamatult vastuolusid. Teabe ülekülluse ajajärgul, mil tänane ajaleht on juba antiik, kahaneb olevik tihtipeale pelgaks nanosekundiks.

Me oleme haaratud omaenda mineviku arhiveerimisest – perekonnaalbumis, sugupuus, videotes ja digitaalkaamerates – ning üha enam on see digitaliseeritud. Meie ajajärk on kohe mälestuseks muutumise ajajärk.

Raske on lausa mõnda sündmust kogeda, ilma seda salvestamata või jäädvustamata hilisemaks ülevaatamiseks. Kui me satume puhkusele ilma kaamerata, tunneme, et midagi on puudu – meil puudub selle visuaalne esitus.

See, kas me ka tegelikult tehtud fotosid vaatame, on vähema tähtsusega kui pildistamine ise, mis maagiliselt muudab meie kogemuse autentseks ja tähendusrikkaks. Kaamera vaigistab meie hirmu unustuse ees, jäädvustades hetke. Meie hullust mineviku järele toidab sisemine tung vältida unustust. Olevik on meie jaoks omamoodi «mälukultuur».

Kuna me oleme üleküllastunud minevikupiltidest, mida pakuvad dekontekstualiseeritud dokumentaalfilmid, CDd, veebileheküljed, helisalvestised, ajalooraamatud, romaanid, muuseumide näitused ja mälestusmärgid, on minevik muutunud virtuaalseks aardekirstuks, milles me sobrame siis, kui vaid tuju tuleb. Teabe ja meelelahutuse piiride hägustumise tõttu tekitab massimeedia mineviku taaskogemise illusiooni.

Niisuguse mineviku ja oleviku eriskummalise moonutuse tõttu tajume me aega teistmoodi. See venib ja tundub eksisteerivat siinsamas olevikus. Aga kas massimeedia aitab meil rohkem mäletada? Tänapäeva tehniliste muutuste kiiruse tõttu muutuvad vanad andmekandjad iganenuks kiiremini, kui me jõuame andmeid uude, loetavasse vormi teisendada.

Kunagi täitis arhiive paber, nüüd aga tselluloid, vananenud kõvakettad ja loetamatud andmebaasid. Mis on siis juhtunud? Ja kuidas võib infoajastu mõjutada meie kultuurimälu? Meie ajaloopalavik ja haaratus minevikust on silmapilk nähtavad loendamatutes digitaalkogudes ja arhiivides.

Kui traditsioonilised kogud ja arhiivid sisaldavad algupäraseid objekte, siis internet ja visuaalne meedia pakuvad koopiaid ja simulatsioone. Fotograafia oli esimene samm originaali ja koopia vahekorra hägustamisel. Warholi estambid tõestavad, kui tulutu on üritadagi neid eristada.

Võib suisa väita, et koopia ongi parem kui originaal. Internetis on ähmane piir algupärandi ja koopia vahel täielikult minema pühitud, sest «seal ei ole seda». Loomulikult võib ju asju interneti kaudu osta ja võrgus vestelda, aga seos või «sealsus» on hoopis teistsugune kui varem. Internet ei tähista ainult meie teabe salvestamise ja hankimise süsteemide struktuurset muutumist, vaid, mis veel tähtsam, selle muutumist, kuidas me käsitleme ennast kui ajaloolisi olevusi.

See, mida ja kuidas me mäletame, on pöördumatult muutunud. Meist on saanud hullunud kõigekorjajad, kes ei soostu midagi ära viskama hirmu tõttu, et kaotame nii pidepinna reaalsuses. Tuleb aga küsida, kas me tõepoolest mäletame rohkem kui varasemad põlvkonnad.

Internetieksperdid, näiteks Stewart Brand, hoiatavad, et meid on tabamas kultuuriamneesia. Meediatehnoloogia kiire iganemine tõkestab meie ligipääsu minevikule, sest me ei suuda lugeda vanu faile.

Meie fantastiline lühiajaline mälu nõuab väga ränka lõivu, sest pikema aja peale unustame me hoopis rohkem. Kui ajalehte võivad kõik lugeda, siis iganenud arvutikeeles talletatud failid lähevad kergesti alatiseks kaotsi. Rõhutades pikema ajaga arvestamise vajalikkust, ei taha Brand ja tema mõttekaaslased sugugi tagasi pöörduda arvutieelsesse aega. Pigem osutavad nad meie infoajastu irooniale.

Tundub, nagu oleks meil rohkem teavet kui varem, kuid tehniliste muutuste kiirus pärsib meie võimet tekste «lugeda». Me oleme taas loonud Paabeli torni. Minevik paistab olevat lõputult kättesaadav, ent arvutid ei suuda luua elavat sidet mineviku ja tuleviku vahel.

Teades väga hästi interneti mõjuvõimu, hoiatab Brand meid tehnoloogia faustilise külgetõmbe eest ning kutsub üles digitaalmeediat vastutustundlikult kasutama. Ta ei poolda naasmist vanade Smith Corona kirjutusmasinate juurde, vaid õhutab tähele panema, kuidas internet muudab meie ajatunnetust ja ajalooteadvust. Internet äratab meis antikvaari, säilitades sõna otseses mõttes lõputul hulgal teavet.

Ent ammustel paberarhiivide päevil ei säilitatud sugugi kõike. Keegi pidi valima, mida alles hoida ja mida minema visata. Internet annab meile illusiooni, et me võime üleelusuurustes kappides hoida tõepoolest kõike. Virtuaalsed arhiivid on ühte sulanud läppunud pööningutega.

Niisiis oleme tagasi jõudnud Nietzsche ja 19. sajandi juurde. Me peame leidma tasakaalu ajaloolise ja mitteajaloolise vahel. Mitte kõik ei ole mälestusväärne. Inimesele omane võime kohaneda ning näha sündmusi perspektiivis on tähtsaim omadus, mis lubab meil näha perspektiivis elu ennast.

Küsitav on siiski, kas selleks piisab Nietzsche mitteajaloolisest (unustamisvõime) ja ebaajaloolisest (kunst ja teadus) vastumürgist. Igatahes on omavahel selgelt seotud igapäevaelu kiirus, üksikisiku identiteedi killustatus ja hullus mineviku järele.

Ajaloole tuleb tähelepanu osutada, aga meil on ehk vaja astuda samm tagasi, et tabada ära fundamentaalne seos mineviku ja oleviku vahel. Nietzsche terav hukkamõist 19. sajandi leitmotiivile, «oleviku hauakaevajatele», tekitab meis äärmist ebamugavust ja on võib-olla isegi ebaõiglane, aga see ei tähenda, et sellele ei tasuks mõelda. Vastupidi, digitaalmeedia ajastu tundub soodustavat üha ulatuslikumat mineviku objektide säilitamist ja liigitamist.

See on Nietzsche keskne teema: minevik loeb ja peabki lugema, aga just oleviku valguses, ja seda ei tohi me kunagi unustada. Kui tehnikaimed jätavad oleviku mineviku varju, on aeg käiku aeglustada ja võib-­olla lausa seisma jääda.

Mõistagi sõltub palju metafoorist. Kui informatsiooni kiirtee seostatakse läikima löödud lennujaama-ostukeskusega, kus võib ostelda peaaegu täiuseni viimistletud mullmaailmas, siis võib see tõepoolest olla sild tulevikku.

Aga kui sõit sel kiirteel meenutab loksumist räpases trollis kõigi sellega kaasnevate seletamatute peatuste ja ninna kargava lehaga, siis ei paista see metafoor enam nii särav. Jah, meie käeulatuses on rohkem teavet kui kunagi varem, aga me ka unustame metsiku kiirusega.

Asja uba seisab selles, kuidas leida viis kasutada seda teavet vastutustundlikult, ilma et me kaotaksime silmist olevikku ega satuks nostalgiliselt elama virtuaalses minevikus.

Siobhan Kattago on TLÜ poliitilise filosoofia dotsent