NATO tippkohtumine Varssavis

FOTO: AFP / Scanpix

NATO tippkohtumine Varssavis on midagi, millest viimastel kuudel räägitud ja kirjutatud palju ning iseenesest on see, mida 8.-9. juulil Poola pealinnas riigipeade ja valitsusjuhtide tasemel otsustatakse üldjoontes juba ammu teada. Küsimus milliste riikide pataljonid konkreetselt Balti riikidesse ja Poola tulevad on pigem teisejärguline, peamine on siiski see, et Varssavi tippkohtumine saadab Venemaa juhtkonnale selge sõnumi liikmete ühtsusest tegevusel alliansi idatiival.

Peale Venemaa Ukraina-vastast agressiooni 2014.-2015. aastal on kardinaalselt ümbervaadatud lääne Venemaa-suunaline poliitika ning Varssavi on neil päevil vaid kohaks kus see lõplikult vormistatakse. Põhimõtteliselt on Venemaast, kelles enne nähti strateegilist partnerit ja ka postsovetliku ruumi julgeoleku stabiilsuse garanti, saanud lääne strateegiline vastane ja ebastabiilsuse allikas.

Julgeolekuolukord meie regioonis on tänaseks võrreldes 2014. aasta-eelsega oluliselt muutunud ning seetõttu keskendutakse Varssavis justnimelt paljus Läänemere idakaldale ja Mustale merele. Baltikumi ning Poolasse tulevad NATO liitlaste roteeruvad pataljonid ning Mustale merele sõjalaevade üksus.

Venemaad on need plaanid vihastanud, kuid rääkida, nagu provotseeriksid neli pataljoni Venemaad või kujutaksid tema julgeolekule ohtu ei saa. Seda on väga hästi kokku võtnud Riigiduuma kaitsekomisjoni esimees, eruadmiral Vladimir Komojedov, kes on selge sõnaga öelnud, et liitlaste pataljonid Baltikumis ei kujuta Venemaale absoluutselt mingit julgeolekuohtu, kuid nende kohalolek endistes nõukogude vabariikides mõjub Venemaale iseenesest ärritavalt. Venemaa on ähvardanud küll vastusammudega, kuid arvestades kokkukuivanud eelarvetulusid ning peaminister Dmitri Medvedevi hiljutist ettepanekut külmutada selle kümnendi lõpuni sõjalised kulutused, käib sõjaline vastasseis läänega Venemaale pikemas perspektiivis üle jõu.

Kõigele vaatamata peegeldab Varssavi tippkohtumise agenda seda, et Venemaa on saavutanud siiski poliitilise ja diplomaatilise võidu, kuna päevakavast on maas NATO edasine laienemine. Näib, et see on pikemaks ajaks külmutatud, kuna Montenegro liitumisprotsess tammub piltlikult öeldes juba pikemat aega paigal ning veel möödunud aasta lõpus ja selle aasta alguses lootsid Gruusia liidrid, et riigile antakse Varssavis NATO-liikmelisuse tegevusplaan või kas või lootust selle saamiseks, millele siiski selgelt mõnede NATO riikide, eelkõige Saksamaa poolt on otsustavalt ilmselt pikemaks ajaks kriips peale tõmmatud.

Lääne eesmärk on vastasseisu Venemaaga mitte teravamaks ajada kui Venemaa enda juhid selle juba ajanud on. Kuid teisest küljest tähendab see mitmetele Venemaa naaberriikidele, nagu Moldova, Ukraina ja Gruusia jätkuvat ebamäärasust. Lähitulevikus vajaksid selget sõnumit siiski ka need riigid.