Vene riigiduuma saadik Ilja Ponomarjov Tallinnas Lennart Meri konverentsil.

FOTO: Mihkel Maripuu

Ilja Ponomarjov, Venemaa riigiduuma ainuke saadik, kes hääletas Krimmi Venemaaga liitmise seaduse vastu, on vastuoluline ja keerulise elukäiguga isik. Ta varjab end Läänes kriminaaluurimise eest, abistab Ukrainat, kuid peab ennast patrioodiks.

Te osalesite kevadel Lennart Meri konverentsil Venemaa riigiduuma saadikuna. Kas see staatus on teie jaoks põhimõttelise tähtsusega?

Mul on mandaat, mille on mulle andnud valijad, ja järelikult on ka kohustused. Ma tõotasin kaitsta nende huve, täita kindlat poliitilist programmi.

 

Te lahkusite Venemaalt 2014. aastal. Millega te tegelete USAs, kuidas teenite elatist?

Praegu ei viibi ma põhiliselt mitte Ühendriikides, vaid Ukrainas. Ma ei jäänud Läände omal algatusel: komandeeringu ajal blokeeriti minu arved, mult võeti võimalus Venemaalt välja sõita. Seepärast ma ei saanudki tagasi minna ja jäin sisuliselt kopikata taskus välismaale. Töötasu peeti kinni, arved arestiti, vara pole.

Esimese aasta elasin üle, osutades nõunikuna teenuseid mitmele kõrgtehnoloogiaettevõttele. Käisin Ameerika ja Euroopa ülikoolides, pidasin loenguid poliitika ja rahvusvahelise julgeoleku teemal. Ukrainas tegelen välisinvesteeringute kohalemeelitamisega. Ma usun, et Venemaa muutuste pandiks on edukad majandusreformid Ukrainas - see on otsekui vaateaken selle kohta, millised positiivsed muutused võivad toimuda koostöös Läänega. Paraku ei ole ka Ukrainal selles suhtes veel millegagi uhkustada. USAs tegelen poliitilise tegevusega, töötan vene diasporaaga.

 

Praegu lahkuvad Ukrainas paljud «varjaagid» ametist. Kas muudatusi on tunda? Kas revolutsioon on võitnud?

Ukraina puhul ei saa rääkida ei revolutsiooni ega reaktsiooni võidust. Praegu valitseb kaos: suits pole veel hajunud. Maidanist on möödas liiga vähe aega, et saaks selle tulemusi hinnata. Esialgu on edusamme vähe. Teatavates valdkondades on need täiesti olemas. Näiteks politseireform viidi suurepäraselt läbi: kus see aset leidis, seal politseinikud enam altkäemaksu ei võta. Kahjuks enamikus valdkondades midagi sellist veel toimunud ei ole. Minu meelest on muu hulgas põhjuseks teatav segadus nii ukrainlaste enda kui ka «varjaagide» peas. Välismaalane peab töötama kitsal erialal ega tohi poliitikasse sekkuda: las ukrainlased võtavad ise otsuseid vastu ja seavad ülesandeid neile, keda koostöösse kaasavad. Politseis ei ole neid rolle segi aetud, seepärast tegutsevad «varjaagid» seal ka tõhusalt. Aga mitmel pool mujal on neist saanud poliitikud ja neil ei tule midagi välja. Nad on poliitilise eliidi jaoks võõrad, nende taga ei seisa valijaid.

 

Endine CNNi Moskva büroo juhataja Jill Dougherty arvab, et Ühendriikidel ei jagu Venemaa spetsialiste, kes suudaksid seda maad mõista. Kas olete sellega nõus?

Olen. Spetsialiste on väga vähe järele jäänud. Aga kui Venemaa puhul on siiski veel teatav hulk asjatundjaid - sovetoloogidest on saanud russoloogid -, siis Ukraina tundjaid ei ole neil üldse, sest neil pole neid kunagi olnudki.

 

Mil moel mõjutab see poliitilisi otsuseid Ukraina või Venemaa suhtes?

Täiesti katastroofilisel moel: otsuste ettevalmistamise tase on äärmiselt kesine. Neid ei valmista ette mitte asjatundjad, vaid poliitikud, kes tihtipeale juhinduvad emotsioonidest, mitte ratsionaalsest ja strateegilisest arvestusest. Tuleb öelda, et USA kõrgem juhtkond üldiselt mõistab seda ja on teinud lihtsa järelduse: kui me saame halvasti aru, mis toimub, las siis tegelevad sellega eurooplased - nemad on ju lähemal, neil on kaardid peos. Eurooplased ei suuda aga võtta endale sellist vastutust, sest ühtset Euroopat pole tegelikult olemas ja mis peamine, pole olemas Euroopa ühtset välispoliitikat. Euroopa on alates Teisest maailmasõjast sisuliselt viibinud USA välispoliitika vihmavarju all ega ole oma nägu leidnudki. Seepärast on sammud Ukraina suunal tagasihoidlikult öeldes abitud.

 

Paljud Venemaalt lahkunud opositsionäärid on saanud kodumaa fanaatilisteks kriitikuteks. Läänes peetakse neid «õigeteks» venelasteks. Kas te ei arva, et see segab Venemaa ja sealsete protsesside mõistmist, mis põhjustabki kesist asjatundlikkust?

Kahtlemata segab. Peaaegu kõik Läänes viibivad Venemaa poliitilise opositsiooni esindajad on Ameerika poliitilise spektri seisukohalt vaadates avalikud Vabariikliku partei poolehoidjad. Peaaegu polegi neid, kes oleksid tõelised liberaalid. On neoliberaale, parempoolseid liberaale, kes Ameerika spektris vastavad Teepartei liikumisele, kelle president on Trump, Marco Rubio, Ted Cruz. Nad ei ole isegi nii mõõdukad, et sattuda Jeb Bushi mõjuvälja.

Just seepärast ei leiagi nende vaated Venemaal vastukaja. Nad on Venemaa elanike silmis liiga radikaalsed, esindavad äärmuslikke seisukohti, mis tihtipeale on lihtsalt ebaobjektiivsed. Aga kui tahta haigust välja ravida, peab hästi mõistma, milline see täpselt on. Mõnda tuleb ravida medikamentidega, mõnda kirurgiliselt, aga peavalu leevendamiseks ei ole kindlasti vaja patsiendil pead maha raiuda.

Venemaa on väga keeruline ja väga suur maa, kus käib väga palju erisuunalisi poliitilisi ja ühiskondlikke protsesse, nii hea- kui ka halvaloomulisi, on erinevad ühiskonnakihid, kellega tuleb koostööd teha. Piiri tagant ei ole see praktiliselt võimalik. Minu vastus, mida ma kõige sagedamini annan lääneriikide esindajatele, kõlab: jätke Venemaa rahule, sest te ei mõista sellest midagi ja kõik, mida te teete, toob üldjuhul kaasa taotletule vastupidise tulemuse. Läänes on olemas täiesti hooletusse jäetud vene diasporaa, kes võiks muutusi silmas pidades olla märksa edukam, aga nendega ei tegele keegi. See on viga. Lääs peab saavutama kontrolli seaduste valikulise kasutamise üle omaenda territooriumil. Kui vene opositsioon pöörab tähelepanu korruptantidele, kes tegelevad kapitali legaliseerimisega Läänes, ei uuri keegi nende vahendite päritolu. Nii Ameerika kui ka Euroopa õiguskaitseorganid saadavad parimal juhul järelepärimise Venemaa prokuratuurile, mille tulemus on ette teada: mis te nüüd, need on kõige toredamad inimesed kogu maailmas, te peaksite olema hoopis rõõmsad, et nad teie juures elavad!

 

«Jätke Venemaa rahule» - see on küllap päris vähe mõistmist leidev nõuanne. Kas te olete ka Läänes üksinda, opositsioonis?

Teatavas mõttes küll, aga ma ei kavatse ka oma seisukohti muuta. Ma olen kindel, et minu positsioon on õige ja järelikult pääseb see varem või hiljem võidule.

 

Esimesel ametiajal oli Putin väga läänemeelne poliitik, oli valmis isegi nägema Venemaad NATO ridades. Millal algasid muutused ja kuidas sai Venemaa president vaat et Lääne vaenlane?

Üks asi, mis ei ole kordagi muutunud kõigi tema ametiaegade jooksul ja vaevalt muutub edaspidigi, on Putini eranditult läänemeelne orientatsioon. Lihtsalt seda mõistetakse erinevalt, mida üldse tähendab läänemeelne poliitik. Ma usun, et Jeltsini «perekond» valis Putini välja nimelt seepärast, et ta oli motiveeritud legaliseerima eliidi ja nende kapitali Läänes. Putin on Venemaa suurkodanluse president ning need kodanlased hakkasid varastama või vähemalt astusid areenile 1990. aastatel, nende juured aga ulatuvad isegi juba kunagisse Nõukogude nomenklatuuri, kes soovis vara erastamiseks purustada NSV Liidu. Putin tegutses selle legaliseerimisega igati edukalt: 2000. aastate algul Grefi neoliberaalsete reformide, vähemal määral Kudrini ja Tšubaisi reformide abiga. Seejärel hakkas ta lahendama ärimaailma majandusliku laienemise probleemi, algas formaalne «riigistamine», kvaasiriiklike valdusfirmade moodustamine, mis alluvad Putini lähikonnale.

Te ei suutnud kunagi saavutada täielikku lõimumist Läänega. Lääs pidas Venemaa ärimaailma konkurendiks ja tegi õigesti: koos ettevõtlusega eksportis Venemaa korruptsiooni, kusjuures ebaausalt läbi viidud erastamine seadis Venemaa ettevõtted, mis olid saanud vara õieti eimillegi eest, Lääne ettevõtetega võrreldes privilegeeritud seisundisse. Loomulikult kutsus see esile vastuseisu. Putin proovis mitut moodi: 11. septembri järel sõjatehnika vaba transiit Afganistani, seejärel Kuubast lahkumine … Pingutati nii majanduslikus kui ka poliitilises ruumis. Mõistmist see ei leidnud, Lääs arvas visa järjekindlusega, et selle taga ei seisa mitte soov lõimuda, vaid nõrkus. See tõigi kaasa ulatusliku konflikti, aga selle olemust ei tohi valesti mõista: see ei ole mitte vastasseis Läänega, vaid Lääne sundimine endaga sõbrustama Venemaa seatud tingimustel.

Putin loodab sellele, et hambad ristis välja kannates, Läänele rusikaid ja hambaid näidates, viib ta Lääne nii kaugele, et see hakkab viimaks sõbrustama Venemaaga viimase seatud tingimustel - ning paraku pole üldse välistatud, et nii ka läheb. Ma kipun kartma, et järgmisel aastal näeme nii sanktsioonide tühistamist kui ka muid asju, mida Putin on oma eliidile lubanud.

 

Kas asi on ainult rahas? Kas Venemaa pidamine teisejärguliseks geopoliitiliseks jõuks ei mängi oma osa?

Jah. Lääs tõstis 1991. aastal üles külma sõja võidulipu ja kandis Venemaa maha. Sellega kõik ka lõppes. Venemaa jõuline naasmine algul ärimaailma tekitas imestust, aga ei mingit ärevust, mistõttu paratamatult järgnes jõu kasutamine.

 

Lennart Meri konverentsi ühe arutelu teema oli «Kes peab külvama Venemaale liberalismiseemne?» Kes siis?

Ilmsesti vene rahvas.

 

Te usute, et see on võimalik?

Ma olen kindel, et nii see lähebki. Iseasi, mida me mõistame «liberalismi» all. Ma ei ole üldse liberaal, ma olen vasakpoolne. Liberaalide peamine probleem Venemaal on 1990. aastate, nendesamade turureformide pärand. Edukad on need liberaalid, kes ütlevad lahti 1990. aastatest ja kinnitavad, et pooldavad kõigile kättesaadavat haridust ja arstiabi ning on võimu tsentraliseerimise vastu.

Osa meie «liberaale» pooldab maksude vähendamist. Kuid nad unustavad, et nende enda liitlased, võimul olevad parteikaaslased, on kakskümmend aastat just maksude tõstmisega tegelnudki. Kes on sellele alati järjekindlalt vastu seisnud ja astunud välja ettevõtlusvabaduse eest? Vasakpoolsed erakonnad. Inimesed, kes nimetavad ennast liberaaliks, lõid niisuguse erastamismudeli, mis kindlustas Venemaa majanduse väga suure monopoliseerumise ja juba Nõukogude ajal rajatud monopolide püsimise. Vasakpoolsed aga, keda nad kritiseerivad, tegelesid seaduste loomisega, mis oleksid soodustanud demonopoliseerimist ja väikeettevõtlust.

 

Ma usun, et autorid peavad liberalismi all silmas sellist Venemaa ülesehitust, mida Läänes nimetatakse ebademokraatlikuks.

Selle sõna all mõistavad kõik midagi erinevat ja selles probleem ongi. Poliitilisest vaatepunktist olen ma tingimusteta liberaal: ma pooldan kõikvõimalikke demokraatlikke vabadusi ja maksimaalset rõhuasetust madalama tasandi juhtimisele, et juhtimine kanduks üle territoriaalsetele kogukondadele. Ja siis seda, mis Eestil on nii hästi korda läinud: elektroonilist demokraatiat ja infotehnoloogia maksimaalset kasutamist vabaduste tagamisel. Venemaal on inimesed, kes nimetavad ennast demokraadiks, teinud otse vastupidist. Putini ajal on vähemalt midagi ette võetud elektroonilise demokraatia vallas (naerab). Väga arglikke katseid, mis seiskusid pärast Bolotnajat, mil kõik sellega tegelnud inimesed sattusid teisele poole barrikaade.

 

Kuidas te suhtute arvamusse, et Venemaa demokratiseerimine ei ole võimalik välise abita, ütleme, teatavate organisatsioonide ja inimeste rahastamiseta?

Jumal hoidku selle eest! Esiteks ei saa Venemaad päästa keegi peale venelaste enda, teiseks ei hakka ükski maa raiskama märkimisväärseid vahendeid võõraste maksumaksjate peale. Aga kahjustada võib küll, kompromiteerida neid, kes hakkavad ümberkorraldustega tegelema. Kahtlemata on meil vaja värsket verd ja uuenenud eliiti, lääneliku vaatenurga ja mõtteviisiga inimesi. Kõige parem oleks, kui neiks oleks tagasi pöörduv diasporaa: ainuüksi kahe viimase aastaga on maalt lahkunud kaks miljonit inimest. Ma loodan, et kui võim vahetub, siis vähemalt osa neist tuleb tagasi ja neist saab uus Venemaa eliit, mis juhib demokratiseerimist ja uue majanduse ülesehitamist.

 

Te peate silmas aega, mil Putin on lahkunud? Aga kui «põlisvenelased» peavad tagasipöördujaid hoopis reeturiteks ja oportunistideks?

Seda ma ei usu. See protsess algas Venemaal juba siis, kui Putin alles tuli võimule oma läänemeelse retoorikaga NATO ja ELi suhtes. Algasid reformid, oli tubli kontrast Jeltsiniga: ühelt poolt nooruslik juht, teiselt poolt vana, košmaarne joodik. Inimesi tõmbas tagasi ja naasjad olid väga nõutud. Teist lainet nägin siis, kui ametisse sai Medvedev - see oli seotud majanduse moderniseerimise, kõrgtehnoloogia ja muu sellisega.

 

Kas te tahaksite Venemaale tagasi pöörduda?

Mitte ainult ei taha tagasi pöörduda, vaid tingimata pöördungi, niipea kui võim vahetub. Pöörduda Venemaale tagasi, et seal vanglas istuda, ma mõtet ei näe. Aga kui ma arvaksin, et see mõjutaks mingil moel minu maa arengut, siis ma teeksin seda pikemalt mõtlemata.

 

Kas te tunnete uhkust mõne Venemaa saavutuse üle?

Nad võitsid hokis ja see on suurepärane! Ma olen patrioot, seal elavad mu sõbrad, lähedased. Aga minu passis on sünnikohaks Nõukogude Liit. Minu sugulased elavad Venemaal, Georgias, Kõrgõzstanis, Kasahstanis, Armeenias ja Ukrainas - kõik need maad on mulle eri määral kodused ja ma tunnen kõigi nende saavutuste üle uhkust. Meil on palju ühiseid juuri, nii inimlikke, kultuurilisi kui ka usulisi, ja veel kui palju kasulikke sidemeid! Ma usun, et inimkonna tulevik peitub ühtses, piirideta ruumis - ja selles peitubki minu patriotism.

 

Intervjuu avaldus venekeelsena Den Za Dnjomis.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane