Neeme Korv

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Kuigi Euroopa jalgpalli valitseja selgub alles homme, võime juba täna otsida vastust kesksele küsimusele, kas suur spordipidu on saanud juurde sära ja värvi – see oli ju (peale teletulude) üks uue formaadi eesmärke. Nimelt võistles seekord varasema 16 asemel 24 meeskonda ja kogu turniir venis kuu aja pikkuseks ning mänge oli kokku 51 ehk 20 võrra rohkem kui neli aastat tagasi.

Tellijale

Laulusalmi parafraseerides oli too noor kunstnik, kes need värvid kaheksa aastat tagasi välja valis, Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) toonane juht Michel Platini. Kriitikat sai ta toona ja nooli lendab tema suunatud otsuse pihta nüüdki. Iseäranis ingliskeelses meedias, mis pole pärast Inglismaa järjekordset läbipõrumist arvestades muidugi üllatav (nt The Telegraphi kolumnist tituleeris EM-finaalturniiri permutatsiooniks, mitte võistluseks). Mõttekohti leidub.

Värvikuse puuduse üle üldisemalt ei saa vast keegi kurta. Selle eest kandsid hoolt eeskätt islandlased, aga ka kõmrid. Neljapäeva õhtul juubeldas võidukas Prantsusmaa koondis koos fännidega Islandi stiilis plaksutades ja skandeerides. Uus kultuuriline fenomen on sündinud (vt ka Mehhiko laine, vuvuzela jne). Prantsuse ründaja Antoine Griezmanni näol on leitud ka uus supertäht, kelle nime teavad nüüdsest peale ilmselt ka jalgpallikauged inimesed.