FOTO: Corbis / Scanpix

Seda, kas lõppenud lugemisaasta on korda läinud või mitte, ei ole kerge otsustada. Juhtus see ju kattuma ajaga, mil majanduskriis kõige tugevamalt pitsitas ja raamatute müüginumbrid seetõttu langesid nagu sügisesed lehed.

Langesid nii palju, et kirjastuste liit oli sunnitud menuki piiri nihutama 2000 eksemplarilt 1500-le. Eesti kirjanike ilukirjanduslikke raamatuid mahtus 149 raamatu sekka vaid kaheksa. Seisame silmitsi karmi tõega – eestlane ei loe ega osta raamatuid.

Karm tõde on ka see, et väärtilukirjanduse tiraažid on kukkunud lausa 500 eksemplarile. Isegi kui arvestada meie nappi rahvaarvu, on see väga väike arv. Tõsi, tiraaž ja müügiarv ei räägi veel kogu tõde lugemise kohta.

Meil on suured raamatukogud, kodus lookas raamaturiiulid ja harjumus jagada raamatuid sõprade-tuttavatega. Kuid et eesti omakeelne raamatukirjastamine säilitaks oma elujõulisuse, sellest üksi ei piisa.

Mida teha, kui turg nõuab kiirkirjandust? Kui turu nõudmine piirdub vaid kokaraamatute ja biograafiatega, siis mis peaks motiveerima kirjastust andma välja väärtkirjandust?

Kas vähesed tänulikud lugejad, tänu kellele antakse sel aastal välja Dante Alighieri «Põrgu», on piisav motivatsioon, et jätkata maailma kirjanduseliiti kuuluvate teoste väljaandmist, trotsides eestikeelsete raamatute väikest ostuarvu?

Eriti kui arvestada sellega, et neil, kes tahaksid lugeda Dante «Jumalikku komöödiat», ei oleks raske lugeda seda ka mõnes teises, suuremas keeles, kus teos on juba ammu olemas.

Kas lugemisaasta aitas taastada usu emakeelse trükisõna väärtusesse ja asendamatusesse laupäeval 70-aastaseks saaval Jaan Kap­linskil, kes on väidetavalt deklareerinud, et on lõpetanud eesti keeles kirjutamise?

Kas eesti kirjanduse tulevik ongi muutuda ingliskeelseks või on lugemisaasta suutnud julgustada Kaplinskit ja teisi temasuguseid looma jätkuvalt eesti keeles, keeles, mis on neile lähem ja omasem kui mis tahes teine?

Selge on, et lugemisaasta aitas tuua kirjaniku lugejale lähemale. Kuid neid, kes näiteks raamatukogudes kirjanikega kohtumas käisid, puudutas eestikeelne kirjandus ka sel aastal just nagu ka varem.

Küsimus on, kas mõni neist, kelleni seni igapäevane kultuuriannus vaid meelelahutuse kujul õhtul televiisori ees jõudis, helendava ekraani asemel käe raamatu järele sirutas?

Vastus küsimusele, kas lugemisaasta on korda läinud, sõltub tegelikult raamatusõprade endi huvist. Kui argipäevakaamos ei luba tunda huvi muu kui hoidiste ja palvetamise vastu, ei aita ka mis tahes kaunisõnaline üleskutse.