Martin Kala: tagasi tulevikku

Foto: SCANPIX

Mida ennustati 2011. aasta kohta 80 aastat tagasi, milliseid ennustusi tuleviku ja ohtude kohta maalivad praegused visionäärid ning mida sellest kõigest arvata, kirjutab kolumnist Martin Kala.
 

Eestis on ennustamine kõrges hinnas. Meil on populaarsed aastahoroskoobid, Edda Pauksoni 22. ilmumisaasta «Astroloogilise abimehe» leiab raamatupoe edetabeli tipust.

Soolapuhujaid näeb teleekraanil, selgeltnägijad avaldavad käsiraamatuid ja autobiograafiaid, nad ennustavad eri meetoditel raha-, äri- ja sängiõnne. Ilmatargad pajatavad lugusid mitte ainult käredatest õhutemperatuuridest, vaid ka pingetest poliitikamaastikul, nagu Igor Mang enne 2007. aasta valimisi. Ennustaja Edgar kuulutab, et toiduhinnad langevad tuleval aastal, sest keegi lihtsalt ei osta enam.

See kõik on huvitav, sest ehkki oleme ateistlikumaid rahvaid maailmas, on meie ebausu tase üks kõrgemaid. Üks mu tuttav pilkab, et Eesti meediast on vaid puudu «Nõiaelu» erisaade, mis vahendaks saabuvate valimiste eel kohalike posijate hinnangut Eesti päevapoliitikale.

Juhtkirjadega järgmisesse aastasse

Meediale on alati meeldinud tulevikku kaeda. Tähistamaks oma 80. ilmumisaastat, tellis New York Times 1931. aasta septembris kuulsatelt kaasautoritelt ennustusi selle kohta, kuidas võiks maailm välja näha sama palju aega edasi – 2011. aastal. Nad eeldasid, et elu 80 aasta pärast on kultuuriliselt, sotsiaalselt ja poliitiliselt hoopis teistsugune. 1931. aastal ehiti esmakordselt New Yorgi tänavail jõulupuu, sündis James Dean ja 48 osariigiga USA presidendiks valiti Herbert Hoover.

Oli jõudeaeg, sest äsja oli möödunud esimene suurem börsikrahh ning Pearl Harbouri rünnakuni, mis tõmbas Ameerika Teise maailmasõtta, oli terve aastakümne jagu aega.

Millist maailma nägid toonased visionäärid? Ennustati stagneeruvat, isegi vähenevat rahvaarvu, sotsiaalseid kriise kiiresti vananeva rahvastiku tõttu, lubati tehnoloogilist arengut ning tänu sellele seadusloome arengut ja tähtsustumist. Tuleviku võtmeküsimusteks pidi saama käsitööjõu vahetumine automaatsete töökodadega, juttu tuli näiteks kaugjuhtimispuldist, mis olevat siis igati tavapärane.

Ennustati veel, et kommunikatsiooni- ja transpordileiutised pehmendavad regionaalseid iseärasusi, farmerid muutuvad rohkem linnarahva sarnaseks ning rikkalik loodus taandub armutu inimtegevuse ees. Nälg ja vaesus kaovad, ühiskondlik ebavõrdsus kasvab, mitmesuguseid kriise aitavad ületada laenud ja kindlustusfirmad. Ühtlasi ennustati vähem abielusid, rohkem lahutusi ja naistele rohkem «mehe moodi iseseisvust».

Pole just paha tulemus, arvestades, et ennustajad sündisid 19. sajandi lõpul ega elanud 1960. aastateni. Nad ei näinud ette internetti ja vaesus pole samuti maailmast kuhugi kadunud, kuid päris suures osas olid nende mõtted õigel teel. Kuhu on koer maetud? Visionäärid panid täppi, sest oskasid hinnata olukorda mitte etteantud ruumis, vaid vaadata kastist välja.  

Aastalõpu kolumnid ja poliitikabülletäänid kubisesid nüüdki oletustest tulevaste sündmuste, jõujoonte kulgemise ja rahaturgude käekäigu kohta. Ajakirja Economist juba 25. korda valminud erinumber üritab maalida pildi üsna tõepäraste oletustega. «Veerandsaja aasta jooksul on meie ennustused pannud mööda, aga läinud ka täppi,» selgitatakse juhtkirjas «Maailm aastal 2011».

«Üheks muutujaks on olnud hea sisetunne, et vaatamata üleilmastumisele toimub pidev progress, ja aastast aastasse läheb ajakiri uuele vastu samasuguse optimismiga.» Economisti täiendab rahvusvahelise majandusajakirjanduse lipulaev Financial Times, tõstes tulevase aasta kõige tähtsamaks globaaldilemmaks nimelt üleilmastumise.

FT ennustab et nn globaliseerumine – ehk rahvusriikide piiride kaotamine kaupade, kapitali ja inimest vaba liikumise nimel, mis on viimased 30 aastat kiirelt edasi arenenud, andes jõudu rahvusvahelisele kaubavahetusele, piiriülestele koostöövormidele ning migratsioonivoogudele – sureb lähimate aasta(kümnete) jooksul välja üha leviva kaubandusprotektsionismi tagajärjel.

Peale optimismi pakuvad nii Economisti aastaraamat kui Foreign Affairsi erinumber «Maailm aastal 2025» janusematele lugejaile vabamas vormis rubriike stiilis «Juhul kui…», kus räägitakse rahva südameid valitsevatest fantaasiatest ning ohtlikest ideedest, mille kõige tõenäolisemaks saatuseks on kunagi tõeks saada – aga ilmselt mitte lähiajal.

Praegu pole enam tegu välispoliitikas ennustamisega, vaid pigem keeruliste olukordade ettekuulutamisega, millega peab eos harjuma. Sest ohtlikud pole need ideed muidugi sellepärast, et on oletatavasti väärad, vaid seetõttu, et võivad osutuda tõeks.

Kuhu minna? Aga kuhu vaja?

Alanud aasta toob mitu tähtsat daatumit. Kümnend on möödunud New Yorgi kaksiktorni rünnakutest, sündmusest, mis tegi terrorismist üleilmastumise ähvardava, traagilise kaaslase. Islamiäärmuslaste kättemaksuiha, mis tol päeval võimsalt väljendus, mõjutab meid kõiki siiani ja maailm on praegu üpris äraspidine võrreldes sellega, milline ta oli 10. septembril 2001: lisaks alatisele terrorismiohule kuulub nüüd  Hiinale suur osa igast üleilmsest otsusest.

Lääneriigid, kes defineerivad end liberaalsete, demokraatlike väärtuste kaudu, vaevlevad aga suurte puudujääkide käes, samas kui riigid, kellele nad oma väärtusi ette kirjutavad, istuvad hetkel finantsmajanduse poodiumi samm kõrgemal astmel. 2011 on ka aeg, mil kolm suurt – Ameerika, Hiina ja Venemaa – valmistuvad 2012. aasta presidendivalimisteks. Algav aasta paljastab tõenäoliselt suurte meeste – Barack Obama, Vladimir Putini ja Xi Jinpingi – suured plaanid.

New Yorgis asuv ja poliitiliste riskide prognoosimisega tegelev Eurasia Group kirjutab saabunud aasta suurimaks riskiks «G-Zero» ehk globaalse nullseisu, kus pole ühtegi riiki ega riikide plokki, mis võiks tänu oma poliitilisele või majanduslikule kaalule haarata rahvusvahelise juhipositsiooni. See lisab majanduslikku ebastabiilsust ja kasvatab konflikte.

Riskitabeli teine koht kuulub Euroopale: kui eurotsoon jääb edaspidigi halvatuks, muutuvad siinse regiooni poliitilist laadi kriisid juhitamatuks. Otsene oht on selles, et euroliidu tuumikriigid pööravad pilgu eemale ­äärealadelt, õõnestades üleliidulist koordineerimist ja kõigutades eurotsooni turu usaldatavust.

Muude ohtude seast leiab (taas) Hiina tähtsuse kasvu, provokatsioonid Korea poolsaarel, valitsuste kavatsused hakata kapitali liikumist kontrollima ning USA Kongressi parteidevahelise suluseisu. Arvestades haardeulatust ja kaalu, on 2011. aasta suurim «teadaolev tundmatu» tabeli kolmandal kohal geopoliitikaga põrkuv küberturvalisus.

Euroopast räägitakse aga enamasti ennustuslugude viimastel ridadel otsekui möödaminnes, kuigi ohtlikke ideid on siingi palju. Olles möödunud aastaga täitnud halbade uudiste kümneaastase mõõdu, ennustatakse meile uusi seiklusi. Lähiminevikku iseloomustavad 2008. aastal alanud globaalse majanduskriisi ülejäägid ja rahakotiprobleemid.

Üsna suur intellektuaalne väljakutse on praegu prognoosida, mis võiks edasi saada, sest ajaloost olukorra ainulaadsuse tõttu paralleele palju tuua ei ole. Probleem on hämaras perifeerias – Kreekas, mis on ennast aastate möödudes rahaliselt täiesti nurka mänginud, ka Portugalis, Iirimaal, Hispaanias, kes võivad kottpimedusse jäädes ülejäänud seltskonna kuristikule lähemale tirida.

Ajakirja Time kolumnist ja tunnustatud välisanalüütik Fareed Zakaria tõotab lahkelt, et «Euroopa jääb siiski ellu», sest «eurooplased võtsid end kokku ja hakkasid tegelema oma ülilahke heaoluriigi läbikukkumise põhjustega».

Olukorra päästmise kindlustamiseks tõotasid euroala riigid raha stabiilsust edaspidi kõigest väest kaitsta ja nõustusid looma 2013. aastaks euro kaitseks püsiva kriisimehhanismi.

Süveneva puudujäägi taustal räägivad Saksamaa ja Prantsusmaa nüüd eurotsooni ühtse eelarve- ja ka maksureeglistiku kehtestamisest. Uue aasta algusest üritatakse valitsusjuhtide koosviibimiste tuledesäras lahendada pankade, turgude ja eelarvepuudujääkide hämarat tulevikku ning arutada ka seda, kas mitte iseendasse rangemalt suhtuda ja kuhupoole edasi minna.

Kui Alice Imedemaale saabus, ei teadnud ta enam, mida endaga peale hakata. Kõigepealt kahanes ta keha kokku ja tüdruk tundis end jõuetuna, siis aga paisus jälle pikaks ja vägevaks.

Meeltesegaduses otsis ta abi Irvikkassilt, kes jagas eksinud tütarlapsele lahkelt juhtnööre: «Sealpool elab Kübarsepp, seal aga Märtsijänes. Mine, kus suunas tahad – hullud on nad mõlemad.» Nagu Alice, peab ELgi mõtlema, kuhupoole edasi minna – teades, et see oleneb paljuski sellest, kuhu ta jõuda tahab.

Omaette küsimus on, kuidas peaksid ennustajad end publiku silmis paremini maksma panema. Ekspertide hinnangul tuleks neil kasvatada usku, et inimene ise kontrollib suures osas oma saatust – ja näeb vaimusilmas neid nägemusi ise. Kavalam tõekuulutaja annab endast parima ja laotab lagedale kogu teadmistepagasi, sest homme ei pruugi keegi mäletada, mida ta ennustas.

Targem on jätta alati midagi ka tagavaraks. Võtkem eeskuju meie Lelle-Liisult, kes «ehkki usub kõige rohkem neid märke, mida ta vihmausse jälgides näeb, otsib ta ka mujaltki vihjeid, mida ilm tegema hakkab». Eestile saabub valimiste aeg.

Miks ei võiks meiegi prohvetid – Toomla, Saarts jt – abiks võtta näiteks mesilasvaha, kevadisi lehepungi ja miks mitte ka metsloomade söögiisu, et osata tulevast parteimaastikku ette valmistada. Külvata tuleb ikka seal, kus pinnas soodne.