Aarne Seppel

FOTO: Erik Prozes/Postimees

Haldusreform oli aastaid teatud poliitikute sõnavaras väärt kaigas, millega sai vehkida nii valimiste eel kui ka vahel. Polnud ohtu, et tegelikult ka midagi tegema peaks. Nüüd on olukord muutunud ja et sõnadele rohkem kaalu anda, on mängu toodud riigireform.

Poliitikud, ametnikud ja muidu tähtsad inimesed peavad debatte, paneele ja mõttekodasid. Kokku on korjatud palju häid mõtteid.

Asjast ka. Igasugune Eesti riiki põhjalikumalt korraldav reform peab arvestama: inimesi jääb vähemaks ja üha enam liigutakse n-ö tõmbekeskustesse, mis enamasti tähendab paraku pealinna ja selle lähiümbrust. Demograafilisele olukorrale on küll käega löödud, kõmavad loosungid rahvaarvu ei paisuta. Lihtsam on sirge seljaga kinnisilmi regionaalpoliitikast rääkida.

Maanteeamet tutvustas ameti reorganiseerimisplaani. Lühidalt panevad nad üha enam rõhku e-teenuste arendamisele, füüsiliste teenuste kvaliteedile ja teenindusbüroode töö korraldamisele, nii et see vastaks tegelikkusele. Otse loomulikult on selle lisaeesmärk ka avaliku raha säästlik ja mõistlik kasutamine. Ameti kodulehelt on lihtsalt leitav nii uudis, muudatusi esitlevad slaidid kui ka muudatuste aluseks olev statistika.

Juba samal päeval selgus, et osa poliitikuid on enam-vähem aru saanud ainult sellest lausest, kus öeldi, et A- ja B-kategooria sõidueksamite vastuvõtmine koondatakse esialgu kaheksasse, hiljem kuude linna. Põhjuseks toodi nii parem kvaliteedikontroll kui ka korruptsiooniohu vähendamine.

Eri erakondade eri tasemega poliitikud võtsid kiiresti ruupori välja: tegemist on maaelu suretamisega! Enne riigirefomi poolt ei hääleta, kui plaan on tühistatud. Kindla soovi maanteeameti plaan põhja lasta võtab aga kokku järgnev tsitaat: «Asja on vaja võtta kompleksselt ja kooskõlas haldusreformi läbiviimisega.» Eesti keeles tähendab see: unustage ära, seda ei juhtu mitte mingil juhul.

Heaks kaikaks kõlbab nii regionaalpoliitika kui ka riigireform. Tekitab tunde, et vat mina olen õige mees ja seisan lihtsate inimeste huvide eest. Üks õige riigireform vähendab halastamatult muidusööjate ametnike armeed, katab kogu Eesti ühtlaselt riigiametite peakontoritega, toob kõik avalikud teenused ka kõige eraklikuma majapidamise lähedusse ning justkui võluväel hoiab kokku maksumaksja raha.

Kui nüüd aga maanteeameti jutt rahulikult lõpuni lugeda, siis saame teada, et praegu on ametil 17 teenindusbürood ja pärast reformi jääb alles... 17 bürood. Tõsi, kõik neist ei jää lahti kõigil nädalapäevadel, aga kõik nad on endiselt alles. Füüsiline teenus on kõige kallim. Kui selle asemel õnnestub inimesi suunata e-teenuseid kasutama, siis peaksid kõik rahul olema.

Üks asi veel. Amet ise ei ole välja toonud, kui palju muudatuste mõjul sedasama legendaarset maksumaksja raha kokku hoitakse, aga millegipärast leiavad kõik ruuporisse pasundavad poliitikud, et kokkuhoid on kuidagi alaväärne, vähetähtis ja peaaegu et põlastusväärne. Samas pole keegi välja lugenud, et maanteeameti üks eesmärk on oma töötajatele, eriti aga sõidueksamite vastuvõtjatele, maksta konkurentsivõimelist palka. Vähem töötajaid, paremad teenused, konkurentsivõimeline palk – kõlab nagu üks väga hea tükk riigireformi.