/nginx/o/2011/01/20/502012t1h7852.jpg)
Ma usun, et paljudel arstidel on tekkinud sarnane sündroom: istud vaikselt külalisena sünnipäevalauas ja püüad mitte mõista anda, et töötad meditsiinis. Nii kuuleb palju huvitavaid asju. Muidugi sinnamaani, kuni keegi ühine tuttav küsib: «Sa ju ise arst, mida sina sellest arvad?»
Aina sagedamini võib neid lugusid liigitada ühise nimetaja alla: vähemalt patsiendi meelest meile lubatud meditsiin ja elus tegelikult toimuv ei kattu. Siin on üks lugu, mille rääkis hilises keskeas mees. Sellesarnaseid on kindlasti kuulnud igaüks.
Mis toimub? Kogu aeg kirjutatakse ajalehtedes, et tervise eest tuleb hoolitseda, tuleb õigel ajal arstile minna, et haigused varakult avastada. Aga proovi sa minna! Lähed oma perearsti juurde, et muret kurta.
Aja saad nädala pärast. Kiiremini ei saa, arst ütleb, et ägedaid haigeid on nii palju, sina oma valutava õlaga kannatad oodata. Masu tegevat inimesed närviliseks ja haigused kimbutavat sagedamini, samuti ei pääsevat patsient enam eriarstile ja külastab seepärast perearsti sagedamini.
Eks siis tuleb minul oodata, sest eelmisel aastal, kui mind äkki kõrge palavikuga kõhuvalu tabas, tegeles perearst minuga kaks tundi. Mu kaebusi kuuldes käskis kohe kohale tulla, kuigi mul ei olnud aega kirja pandud. Katsus kõhtu, võttis vereproovid, pani pikali, ootasime vastuseid.
Siis ootas kogu uksetagune patsientide rivi minu pärast peaaegu tund aega kauem. Ja arst koos pereõega käisid kogu aeg ukse taga vabandust palumas: meil on erakorraline patsient, teie, kes te olete aja kirja pannud, peate täna ootama.
Nüüd on minu kord kannatada. Perearst räägib tõtt, patsiente on tõesti palju – tol kõhuvalupäeval vaatasin, mis elu perearstikeskuses käib. Telefonid helisevad, õed tõttavad, arst püüdis minuga tegelemise vahepeal kiiresti erinevaid olukordi lahendada. Aga nüüd siis otsustasin pikalt valutanud õlaga perearsti poole pöörduda.
Kui vaibale sain, kompas arst õlga, arvas, et vaja on teha paar vereproovi ja röntgen. Need tehtud, sain saatekirja eriarstile, sest perearst arvas, et olen kõõluse rebestanud, ja vajas diagnoosi täpsustamisel abi. Et paraneks kuidagi ise ka, aga operatsioon oleks parem. Teen sporti ka, nii et võtsin saatekirja vastu.
Siit alates minu asjad enam ei sujunud. Helistasin läbi kõik haiglad, järjekorrad olid igal pool mitu kuud. Poliitikud räägivad ju kogu aeg kättesaadavuse parandamisest, haigekassa räägib järjekordade lühendamisest.
Läksin jälle valuga perearstile, kes arvas, et kaks-kolm kuud on palju oodata. Hakkas helistama oma tuttavatele arstidele ja minu juuresolekul ketras telefoni pool tundi, aga kedagi kätte ei saanud, sest eks haiglaarstidel on ju ka oma tööpäev. Mina jälle mõtlesin, et mitu patsienti oleks ta selle ajaga vastu võtnud.
Ma katkestan siinkohal patsiendi loo ja mõtlen, miks on arstiabi nii elukaugeks ja patsiendile arusaamatuks muutunud. Kättesaadavusest, jätkusuutlikkusest, ravijuhtude arvu lisamisest on räägitud aastaid, aga patsiendi jaoks ei muutu midagi paremaks. Usun, et haige inimene tahab lihtsaid asju.
Tahab saada abi oma hädale, tahab selget teadmist, kuhu mingi probleemiga pöörduda tuleb, tahab teada, kas tema mure on kiireloomuline või selline, millega kannatab oodata vahel isegi kuid. Patsient tahab, et tema perearstil oleks aega rääkida probleemi lahendusvariantidest ja eriarst oleks perearstile vajadusel toeks. Tahab, et arstidevaheline koostöö sujuks, et eelmise arsti info jõuaks ka järgmise ravijani.
Eestis ei saa rääkida sellest, et meditsiin on liiga kallis. Riik panustab arstiabisse häbematult vähe. Kui rikastes riikides on mure, et inimesed ei saa kõiki neid teenuseid, mida nad tahavad, siis Eestis on kahjuks ikka veel nii, et inimesed ei saa seda abi, mida nad vajavad.
Kättesaadavuse parandamise loits on ära tüüdanud. Tahaks näha tegusid. Ilma tervishoidu raha lisamata ei muutu enam midagi paremaks – meditsiini sisemised ressursid on lihtsalt otsas.
Ja patsient ei saa ikka aru, kuidas tema abi saab, kui riik arstidele nende töö tegemiseks vajalikke tingimusi ei loo.