Heas mõttes on juba ammu end esitlenud Jaak Jõerüüt – suursaadikuna Rootsis kirjutas ta oma raamatus «Muutlik»: «Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (…) MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. (…) Mõni teine kehtestaks mõne teise SUURE eesmärgi. Kehtestagu.»
Mart Helmega olen kohtunud ja tema mure rahvastikupoliitika pärast on teada. Marina Kaljurannalt ministrina oli raske ja aeganõudev rahvastikuküsimustes seisukohta saada. Initsiatiivi see ei sisaldanud. Temalt pärineb fraas «me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse nagu küsimus riiklikust iseseisvusest».
Siim Kallas eelistab rääkida rahast ja majandusest ja kulukatest megaprojektidest, kuid mitte rahvastikust. Urmas Paet kõneleb küll julgeolekust, kuid mitte demograafilisest julgeolekust. Särava Indrek Tarandi kasuks töötab see, et tema isa Andres Tarand toetas kirjalikult Toompea Haridusseminari ettepanekut: koalitsiooniläbirääkimistel töötada välja ka toimiv rahvastikupoliitika. Asjaolu toimib Indrek Tarandi kasuks, ent see pole tema mõtteavaldus.
Lasterikka pere ema Mailis Reps on astunud riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma liikmeks, kus tema kogemusi ja sõnakust väga vajatakse. Oodatakse senisest sagedasemat osavõttu rühma tööst. Riigikogu esimees Eiki Nestor peab rahvastikukriisi Eestis vaid teadusprobleemiks ja ütleb, et tal on «ametiisikuna kohatu sekkuda akadeemilisse debatti ja seda mõjutada». Õiguskantsler Allar Jõksile kinkisin viisteist aastat tagasi oma raamatu rahva tervisest ja nüüd tuleks seda veel lugeda.