:format(webp)/nginx/o/2016/05/27/5438325t1hbae1.jpg)
Pole sugugi kindel, et pärast brittide lahkumist jääb vabaduse ja isikuõiguste ideaalidel põhinev väärtusruum Euroopa Liidus sama tugevaks kui varem, kirjutab kolumnist Iivi Anna Masso.
Tellijale
Iivi A. Masso: liblika tiivalöök (14)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigepealt tuli šokk. Britid hääletasidki valesti. Ehkki oli teada, et Brexiti referendum tuleb tasavägine, lootsime, et mõistus võidab ja pärast väikest põnevust jätkub kõik nagu enne. Et läheb napilt, aga Bremain võidab. Nagu läks Austria presidendivalimistel (mis nüüd on vaidlustatud). Juba Austria oleks pidanud olema hoiatus. Nagu ka euroskeptiliste parteide populaarsuse kasv mitmes liikmesriigis. Aga need on lihtsalt äärmusparempoolsetena mittetõsiseltvõetavaiks kuulutatud, justkui oleks idaneva euroskepsise probleem sellega lahendatud.
Hoiatuseks oleks pidanud olema ka brittide pikaaegne rahulolematus nende jaoks liigse Brüsseli sekkumisega riigi seadusloomesse. Ka see lükati kõrvale: britid on lihtsalt norijad. Või rahvuslaste võimuletulek Poolas, Ungaris, Slovakkias. Seegi ei loe: idaeurooplased ei teagi demokraatiast midagi. Euroopa tuumiku hübris (pime eneseusk – toim) on läbitungimatu. Meid ei kõiguta miski, kõik häirivad hääled on kui tüütu sääsepirin. Sestap šokk.
Šokiga tulid süüdistused. Britid valisid valesti. Nad ei teadnud, mida nad tegid. Brexiti poolt hääletasid vanad ja harimatud, töölised ning maakad. Pahameelt vähemväärtuslike kodanike halvasti kasutatud hääleõiguse kohta tuli rohkesti edumeelsete idealistide sulest, kes muul juhul toetavad võrdsust ja arvustavad elitismi. Brexiti hääletajad olid rassistid, ksenofoobid ja rumalad, kes uskusid populistide valesid. Süüdistustele järgnes kättemaksuhimu. Euroopa Liidu liidrid nõudsid kiiret lahkumist ja karme karistusi. Kui juba, siis juba. Las kannatavad, et järgmistel ei tuleks lahkumise mõtet.
Edasi tulid numbrid. Kui palju kukub ELi rahvaarv. Kui palju kukub nael. Kui palju kukub kaubakäive, ELi kogutoodang ja Ühendkuningriigi börsiväärtus. Kuna numbrid olid koledad – kõik kukub! –, järgnes segadus. Eelkõige Ühendkuningriigis endas. Suurte parteide liidrid ja Brexiti eestvedajad lahkuvad areenilt. Šotimaale ja isegi Londonile nõutakse iseseisvust. Euromeelsed nõuavad uut referendumit. Veel ei nõuta erakorralisi valimisi. Praegu pole selge, kas Brexit üldse teostub, aga käivitunud on protsess, mida ei saa peatada. Seda saab ainult suunata.