Jaanus Müür: välistudeng ei ole «pagulane»

Jaanus Müür. Foto: Erakogu

Lõppenud õppeaasta oli mitmes mõttes murranguline, kirjutab Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees Jaanus Müür.

«Mis siin ikka murrangulist on?» võib mõni kunagine üliõpilasesinduse või EÜL-i vilistlane mõelda - ühtegi meeleavaldust ju ei toimunud. Ei toimunud tõepoolest, kuid algasid mitmed diskussioonid, mis mõjutavad meie kõrghariduse ja teaduse tulevikku ning samuti määratlevad millised me inimestena oleme. Konkreetsemalt pean ma silmas kõrghariduse ja teaduse rahastamist ning rahvusvaheliste üliõpilaste küsimust.

Eelmisel augustil ilmunud TAN raport lõi meie kõigi ette fakti: raha on vähe ja seetõttu peame me seda võimalikult otstarbekalt kasutama. Tõepoolest, numbrid ei ole roosilised. Kui me vaatame teaduse rahastamise ja sisemajanduse kogutoodangu suhet, siis see on langenud 2.41% 2011. aastal 1.44% 2014. aastal. Värskemaid andmeid paraku ei ole. Võib ka öelda, et Eesti ettevõtete puhul ei ole suurt kasvu teadus- ja arendustegevuse (T&A) rahastamises lähiajal oodata.

Seletusi sellele on mitmeid. Kõige lihtsam on vast see, et antud ajaperioodil tehti suuri investeeringuid põhivarasse mille alla läksid mitmed suured ühekordsed investeeringud õlitööstuses ja laevanduses, mis numbri üles lõid. Seda mainis ka Taavi Rõivas oma 15. detsembri ülevaates Riigikogule.

Rääkides rahvusvaheliste üliõpilastega saame teada, et mõttetu nokkimine nende suhtes tänaval või ühistranspordis on suurenenud. Antud üliõpilastelt küsitakse kas nad on pagulased lähtudes vaid nende välimusest.

Samuti on fakt see, et valdavalt tegutsevad Eestis väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, kellel puudub ressurss T&A-sse investeerida. Nagu TTÜ professor Erkki Truve ühes oma intervjuus kunagi mainis, on Eesti ettevõtted liiga vaesed, et taolisi investeeringuid teha. Seda väljendab ka TIPS-i uuring 4.3, mis näitab selget erasektori T&A rahastamise kontsentreerumise trendi. Nimelt panustas 2012. aastal 27 ettevõtet 75% erasektori teadus- ja arendustegevuse rahast, nende hulgas oli 5 riigiettevõtet.

On selge, et ka riigil pole palju vahendeid, kuid see ei tähenda, et riik ei peaks leidma täiendavaid võimalusi rahastamise suurendamiseks. Lisaks peab olema väga põhjalikult läbi mõeldud antud raha kasutus, kuna erasektorist T&A kulutuste kasvu oodata ei ole. Praegune mudel, kus 80% rahastusest on konkurentsipõhine, ei soodusta teadmussiiret majandusse ja ühiskonda laiemalt.

Uus mudel peaks aga suutma toetada praegu tugevaid majandusvaldkondi ja jätma võimaluse teha teadust valdkondades, mis võivad tulevikus olla kasvuallikad või mis suunatud suurte probleemide lahendamisele. Viimase kahe puhul tuleb arvestada, et kohest (rahalist) kasu ei pruugi need anda. Tihti unustatakse teaduse rahastamise juures ära aga ühiskondlik pool. Atraktiivsem on rääkida teaduspõhisest majandusest kui näiteks teaduspõhisest riigivalitsemisest - avalik sektor on ju kurja juur.

Selline kuvand aga jääbki püsima kui otsuseid tehakse klaaskuuli pealt, mitte eksperte kaasates. Hea näide on meie loodusvarade ümber toimuv. Pikki aastaid välditi fosforiidi kaevandamise temaatikat, põhjuseks värsked mälestused fosforiidisõjast ja hirm, et mõni erakond kaotab hääli. Nüüd märtsis otsustas Keskkonnaministeerium lõpuks mõelda (!) selle üle, et Eesti Geoloogiakeskus muuta riigiasutuseks mis tagaks tõepoolest sõltumatu hinnangu antud küsimuses. Mõtteviis vaikselt muutub, kuid kas piisavalt kiiresti?

Mis puudutab rahvusvahelisi üliõpilasi, siis viimase õppeaasta jooksul on olnud paraku mitmeid märke sellest, et suhtumine nendesse on muutunud negatiivsemaks. Näiteks on isehakanud turvalisuse eest seisjad avalikult öelnud, et suur rahvusvaheliste üliõpilaste arv TTÜ ühiselamutes on õõvastav. Rääkides rahvusvaheliste üliõpilastega saame teada, et mõttetu nokkimine nende suhtes tänaval või ühistranspordis on suurenenud. Antud üliõpilastelt küsitakse kas nad on pagulased lähtudes vaid nende välimusest. Küsimus ei ole ainult selles, et taolised asjad seavad löögi alla kõrghariduse ja teaduse rahvusvahelistumise, mille alla me oleme palju ressursse pannud ja mis aitab meie riigi konkurentsivõimet parendada.

Antud küsimus on hoopis põhimõttelisem. See, kuidas me suhtume välismaalastesse, määratleb ka meid inimestena. Inimest ei saa hinnata tema nahavärvi või usu järgi. Ainuke adekvaatne viis hindamiseks on inimese püüdlikkus ja andekus. Kui me suhtume halvasti teistesse, siis ei saa me eeldada, et suhtutaks hästi ka meisse. Mis puudutab sõna «pagulane”, siis soovitan minna KUMU-sse vaatama Eerik Haameri teoseid. Võtke kõrvale ka giid ja las ta räägib lähemalt teostest nagu «Perekond vees» või «Evakueeritavad». Nagu üks sõber hiljuti neid maale tutvustades ütles, kasutame me sõna «pagulane» viimasel ajal liiga kergekäeliselt. Selle tulemusena on antud sõna muutunud sõimusõnaks ning on oma tegeliku tähenduse kaotanud.

Lisaks peame mõtlema ka sellele, kas me pakume rahvusvahelistele üliõpilastele ja õppejõududele piisavalt tuge. Kui ma lugesin Eesti kõrghariduse ja teaduse rahvusvahelistumise prioriteete, siis esimese asjana jäi silma see, et meie fookus on hetkel liiga palju turundusel. Mida peab tegema aga näiteks see välisteadlane, kellele on kohalikus ülikoolis kohta pakutud ning kellel omakorda on pere väikeste lastega? Kas meil on piisavalt soodsaid rahvusvahelisi lasteaia- ja koolikohti?

Kas Indiast pärit magistrandil, kes on tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust, on võimalik leida Eestis omale praktikakoht ja kas ülikool aitab teda selles piisavalt? Rahvusvahelistumine ei saa piirduda ainult turundustegevusega, seda tuleb põhjalikumalt sisustada.

Viimasena räägiks ülikoolide rahastamisest. Nimelt sõlmiti selle aasta alguses avalik-õiguslike ülikoolide ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel uued halduslepingud, mille alusel toimub antud ülikoolide rahastamine. Eesti Üliõpilaskondade Liit oli uute lepingute üle õnnelik, kuna meie ettepanekul läksid sisse mitmed punktid nagu ligipääsetavuse parendamine erivajadusega üliõpilastele, õppejõudude õpetamisoskuse väärtustamine kui ka nt sisseastumissüsteemi parendamine tagamaks kandidaatide motivatsiooni ja erialaste hoiakute väljaselgitamise.

Antud ettepanekud sai tehtud, kuna üliõpilasesindused leidsid, et nendes küsimustes on vajakajäämisi. Kuna ülikoolid saavad lepingu täitmise eest raha, siis on lootust, et need asjad saavad ka lahendatud.

Kuigi uued halduslepingud ülikoolidega on juba sõlmitud, toimub hetkel kõrgkoolide rahastusmudeli ülevaatamine, kuna kõrgharidusreformi raames loodud mudel oleks alates uuest aastast toonud sisse liiga suured kõikumised rahastuses.

Väljapakutud mudel on küllaltki selge: rahastus jaguneb tegevustoetuseks ja sihtotstarbeliseks toetuseks. Tegevustoetusest omakorda 80% on baasrahastus ja ülejäänud 20% tulemusrahastus. Küsimus on aga selles, kuidas kujuneb see 20%. Kui selle aluseks on ainult kergelt numbritega mõõdetav nagu lõpetajate või rahvusvaheliste üliõpilaste ja õppejõudude arv, siis võime ilmselt aastaid oodata enne, kui ülikoolid sisseastumise ja ligipääsetavuse küsimustega tegelema hakkavad. Loodame siiski, et nii ei lähe.

Loodame, et järgmisel aastal samal ajal õppeaastale tagasi vaadates on näha paremuse märke. Kes ikka sooviks lugeda lehest seda, kuidas mõni rahvusvaheline üliõpilane kellelegi ette jäi või Riigikontrolli auditist seda, et uus ülikoolide rahastusmudel ei täida oma eesmärke.

Parandus: ekslikult oli artikli autoriks märgitud esialgu Elis Tootsman. Postimehe arvamustoimetus vabandab.