Vaatamata süüdimõistvale kohtuotsusele üritatakse Tallinna kesklinna vanemat Alar Näämet ametis hoida viimase võimaluseni – see juhtum on järjekordne näide Eesti ühiskonda laiemalt ohustavast tendentsist, kirjutab TÜ kriminoloogiaprofessor Jüri Saar (Vabaerakond).
Õigusest, korrast ja õigusriigist saab teha palju suuri sõnu, kuid asja põhisisuks jääb ikkagi allumine. Inimene on loomupärasel viisil lojaalne teatavatele õiguslikele ettekirjutustele, sest läänemaailmas loetakse õigust usaldusväärseks jagatud väärtuste kandjaks. Samal ajal on õigus kõige tõhusam teadaolev sotsiaalse kontrolli agent ja õiguse kehtivus kui põhimõte suudab vähendada inimkannatusi ja omavoli ning toime tulla kõikvõimalike ootamatustega.[1] Nii et õiguse all rahumeelsel viisil elamist tuleb eelistada kõikidele muudele olemise variantidele.
Juba enam kui veerand sajandit ehitame ühiselt üles oma riiki koos kõige selle juurde kuuluvaga. Riigi üks kõige määravamaid tunnuseid on kriminaal-justiitssüsteem (politsei, prokuratuur, kohus, karistuste täideviimise ametkond), mis teeb (karistus)õiguse tegelikult kehtivaks ja kaitseb meid kõiki kuritegelike rünnete eest. Eesti kriminaal-justiitssüsteemi maine ja seal töötavad inimesed vajavad aga viimasel ajal ise paremat kaitset.
Ma ei pea silmas ihalust sedalaadi repressiivaparaadi järele, nagu mäletame nõukogude ajast, kuid koos politsei ja piirivalve «õhukeseks lihvimisega», süütuse presumptsiooni mõõdutundetu absolutiseerimisega ja korduvalt avalikkuses kõlanud lubadustega «siduda ennast lahti Eesti õigussüsteemist» on hakanud langema üldine lugupidamine kogu kriminaal-justiitssüsteemi ja seal tehtavate otsuste vastu. See süsteem aga mitte üksnes ei karista kurjategijaid, vaid selle kaudu luuakse päev päeva järel sotsiaalset korrastatust, mida me kõik normaalseks eluks vajame.
Üha sagedamini võib märgata murelikuks tegevaid märke õigusnihilismi kasvust. Meie avalikus elus sagenevad juhtumid, kus ametlikult kriminaalmenetluse alla jõudva isiku kaitseks astub välja piltlikult öeldes terve koduerakond (lindikampaania Savisaare toetuseks), kohtus süüdimõistetud isikut püütakse määrata riigikogu juures olevasse järelevalveorganisse (Toobali juhtum), korruptandile antakse hea töö eest omavalitsuse autasu (Tartu abilinnapea Lemberi juhtum), Eesti Raudtee eksjuht Asmann jäetakse ametisse jms. Täiesti lubamatu on, et kahtluse alla seatakse õiguskaitseteenistuste pädevus korruptsioonikuritegude menetlemisel, sest neil on olemas pädevus ja volitused.
Kui formaalselt tõlgendada ja piiritult laiendada õigusriiklikku põhimõtet, mille järgi mõistab süüdi üksnes kohus, tekib olukord, kus kohtu madalamates astmetes süüdimõistetud isik jätkab varasemas ametis, nagu poleks midagi muutunud. Viimane juhtum on seotud Tallinna kesklinna vanema Alar Näämega, keda üritatakse viimase võimaluseni ametis hoida. Kohus on ta korruptsioonikuriteos süüdi mõistnud ja need otsused, mida võivad teha järgmised kohtuastmed, ei muuda seda ilmselget fakti. Tallinna linnavalitsus ja volikogu enamus aga ei näe selles tõsisemat probleemi, et ta on avalikke rahasid isiklikes huvides kasutanud, ning ta on nende silmis täiesti ametikõlblik.
Õigusnihilismi illustreerib tegelikult ka äsjane uudis, mille järgi eiratakse halduskohtu otsust kehtestada esmane õiguskaitse süstlavahetuspunkti tegemisele Tallinnas Paldiski maanteel. Seoses kohalike elanike tungiva protestiga otsustas kohus kuni kõigi asjaolude selgumiseni punkti rajamise protsessi peatada, kuid Põhja-Tallinna valitsus leidis n-ö juriidilise nipi kohtu ettekirjutuse eiramiseks. Päev varem sõlmitud väidetav üürileping ei paista mitte ainult ülbe ja hoolimatu käitumisena kohalike elanike suhtes, vaid ka püüdena kohtuotsust ignoreerida. Mis siis, et kohus midagi otsustas, linnaametnikele see ei loe.
Meie võistlev kohtumenetlus on muutunud poolte üksteise ületrumpamise võistluseks, milles osalevad hasartselt ka professionaalsed juristid. Nemad peaksid ju ometi hästi teadma, kui tähtis on usutava ja legitiimse tulemuse saavutamiseks reeglitest kinni pidada. Küll tassitakse süüdistatav voodis kohtusaali, küll filmib kohtualune kohtus toimuvat või kommenteerib hiljem blogis üksikasjalikult kinnisel kohtuistungil toimunut, või muudetakse kohtuistung muul viisil farsiks. Kahjuks pole kuulda olnud mitte ühestki juhtumist, kus kedagi oleks kohtu suhtes lugupidamatu käitumise eest vastutusele võetud. Paraku pole meie kohtutele ja kohtunikele antud samaväärset õigust kohtusaalis korda pidada, nagu on näiteks Ameerika kohtunikel, kelle poole pöördudes kasutatakse kohustuslikult tiitlit «austusväärne».
Samasuguse kurbade juhtumite rea moodustab kasvav allumatus ja vastuhakk ametikohustusi täitvatele politseiametnikele. Niisugustest intsidentidest hakkab paraku saama rutiin. Tõeliselt õõvastav oli vaadata videosalvestist Tallinnas ööklubi ees toimunud intsidendist, kus politseiametnikud üritasid juhtunule kaasaelajate kommentaaride saatel joobnud seltskonda korrale kutsuda. Pikali maas jalgu siputav noor naine oli veel naljaks, kuid seejärel ründas üks osaline mundris politseinikku, lõi ta rusikaga pikali ja jagas lamavale politseinikule korduvalt jalahoope.
Kõige masendavamalt mõjus hilisem töökaaslaste selgitus rusikakangelase kohta, kes pidavat muidu olema rahumeelne pereisa ja tubli töömees, kes iseendalegi ootamatut käitumist nüüd kibedalt kahetsevat. Seega polnud tegemist paadunud kurjategijaga, kes omade ringis õiguskaitses töötavaid ametnikke põlastavalt «mentideks» kutsub ning neid oma surmavaenlasteks peab, vaid «muidu korraliku inimesega» – kes aga politseid ja seeläbi Eesti riiki ei austa ja ilmselt ei tea, et täiskasvanud mehe jalalöök inimesele pea piirkonda võib olla surmav; sisuliselt püüdis ta politseinikku tappa.
Kahjuks ei kaitse meil kehtiv kriminaalseadus ametikohustusi täitvate õigusametnike elu ja tervist piisaval määral. Sedalaadi intsidendis pole praegu vahet, kas kaklema läksid joomakaaslased või rünnati politseiametnikku, mis on õiguslikus mõttes absurdne. Seaduseandjal oleks absoluutselt loomulik tunnistada, et politseiametniku ründamine kujutab endast kordades ohtlikumat tegu – see ei ole mitte üksnes rünnak konkreetse inimese vastu, vaid vastuhakk kehtivale õiguskorrale. Riik peab oma esindajaid paremini kaitsma, sedalaadi olukordades peab olema politseinikul õigus enesekaitseks relva kasutada.
Nii näemegi kurba pilti, et tegelikult õõnestatakse mitmest suunast ja erinevates vormides meie õiguskorra aluseid ja koos sellega keskkonda, milles me elada tahaksime. Kõik inimesed pole seda asjaolu endale kahjuks piisaval määral teadvustanud. Minu õigus (saksa keeles mein Recht) midagi teha, midagi nõuda ja üldkehtiv õigus (das Recht) olid kattuvad mõisted ammustel vägivallast tiinetel aegadel.[2] Tsiviliseeritud ühiskonnas ei tohi need kaks enam kunagi üheks saada. Kui me ei kaitse ennast üheskoos kõikjal laiutava «postmodernse iroonia ja künismi, multikulturalismi ja relativismi eest»[3], liigume peagi tagasi primitiivsesse kõikelubatavusse, kust ka tee põrgusse pole enam üldse kaugel.
[1] Bozeman, Adda (1971). The Future of Law in Multicultural World. Princeton, NJ: Princeton University Press, lk 11.
[2] Reinhard, Wolfgang (2006). Lebensformen Europas. Eine historische Kulturanthropologie. München: C. H. Beck, lk 291.
[3] Blackburn, Simon (2015). Tõde. Teejuht neile, kes segaduses. Tõlkinud M. Väljataga. Tallinn: Eesti Keele sihtasutus, lk 13.