Plastikpakendid.

FOTO: Urmas Luik

Plastikpakendite ja -esemete vältimine ei tohiks olla midagi, mida peame ökofašistide pärusmaaks, sellega võiks me kõik tegeleda, kirjutab keskkonnasõbraliku elustiili poole püüdlev Liis Konovalov.

Minu ökoelu algas tasa ja targu kümneid aastaid tagasi, kui ma Saksamaal elades tatart otsisin ja seda vaid looduspoest leidsin. Järgmiseks avastasin kõrvalt riiulist pesupähklid ja kuulsin elukaaslase vaimustavat loengut, kuidas need saab pärast lihtsalt ära komposteerida… Ja nii jõudiski minu teadvusesse plastik. Kui teised inimesed näevad poeriiulitel maitsvaid valmistooteid ja toorainet, siis mina näen tonnide kaupa värvilist plastikut.

Plastiku rõõm ja õõv

Plastik kui materjal võeti tööstuses vastu suurte rõõmuhõisetega ja ka kaubanduses on see ennast tõestanud. Plastikut saab disainida ja kujundada nagu ise soovid, see ei hävi vihma ega kuumusega, ning mis kaubanduses eriti tähtis – see on kerge ja veekindel. Plastik on meie igapäevaellu end nii sisse söönud, et seda leidub kõikjal.

Keset maailmamerd hõljub kokku viis hiiglaslikku prügisaart. Need tekivad tänu hoovustele, mis hakkavad teatud kohtades tiirlema nii, et sinna kogunenud prügi ei liigu enam edasi. Inimasustus on nendest saartest tuhandete kilomeetrite kaugusel, ent ometi on sealt püütud kalade ja lindude kõhud plastikut täis. Plastik on loodud kestma, mistõttu ei lagune see mitte olematuks, vaid pisikesteks mikrograanuliteks. Piltlikult öeldes ei ole tegu mitte plastsaartega, vaid plastsupiga.

Ei saa öelda, et probleemi poleks teadvustatud. On kümneid organisatsioone, kes uurivad koos merebioloogidega prügisaarte hingeelu. Jäätmekäitlusega tegeldakse ka Eestis: meil on täiesti toimiv pandipakendisüsteem ja maailmaski tuntuks saanud talgupäev «Teeme ära». Ometi on poeriiulid endiselt plastesemeid täis ja tundub, et kehtib mentaliteet «mis silmist, see meelest». Kui me korralikult prügi sorteerime, siis probleemi ju ei ole.

Plastivaba juuli

Eesti keeles ei kõla see kuigi hästi, kuid peamine lööklause on plasti teemal aastaid olnud «Reduce, reuse, recycle!» (e k vähenda tarbimist, taaskasuta ja töötle ümber.) Nüüdseks on sinna lisandunud veel kaks r-i – rethink ja refuse – , ehk mõtle läbi ja keeldu. Need mõisted on just see, millest tulekski alustada. 2011. aastal sai Austraaliast alguse üritus «Plastivaba juuli», mis peaks motiveerima inimesi üheks kuuks ühekordsest plastikust loobuma.

Esimesest päevast alates pidin ma ürituse administraatorina hakkama tegelema internetitrollidega. «Aga torud on ju ka plastikust, kas sa duši all ei käigi?» ja «Seesama arvuti, mida ürituse korraldamiseks kasutasid, on ju ka plastikust!» on vaid üksikud kommentaarid, millele ma otsustasin ürituse vestlusringis vastamata jätta ja lihtsalt kustutada. Diskussioon on vajalik, kuid see võiks toimuda viisakas vormis, ja alustama peaks algusest, oma tegevuse mõtestamisest.

Kõigile ühekorraesemetele on iseloomulik ülilühike elutsükkel. Me sõidame tööle, ostame tee pealt kohvi. Haaran, kasutan, viskan ära. Pärast tööd koju sõites on taas kohviisu, ja siis kordub kõik uuesti. Saksamaal visatakse ära 2,8 miljardit kohvitopsi aastas, Eesti kohta mul statistika puudub, kuid kõik need topsid oleksid olemata, kui inimesed kasutaksid kruusi, termost või termostassi. Oletades, et nii toimitakse iga päev, säästaksime oma topsiga aastas üle 700 ühekordse topsi. Väike arv 2,8 miljardi kõrval, aga jõukohane igaühele. Pudelivee probleemi lahendab korralik klaasist või roostevabast terasest veepudel. Ühekordsete puuviljakottide asemel, mida on üle maailma juba keelustama hakatud, saab kasutada riidest või võrkkotti. Tuleb mõelda, kas me kasutame midagi lihtsalt mugavusest või on see tõesti nii hädavajalik, millele alternatiivi pole.

Enne kasutamist mõtle

Plastprobleemi on võimalik äriks keerata ja nutikamad on seda juba teinud. «Biolagunev!» on uus slogan, mida saab kasutada kõige müümiseks. Ühest küljest loodusele kahjutuid tooteid saab valmistada nii kättesaadavast kartulist ja maisist kui ka eksootilisest bambusest ja millest kõigest veel. Teisest küljest on tegu ikkagi mõneks minutiks kasutusse võetud toodetega, mille tootmiseks ning edaspidiseks käitluseks kulub ressursse. Saatuse irooniaks pakitakse need peened biolagunevad tooted tihti tavalisse plasti, kinnitatakse lamineeritud papi ja metallklambritega ning poes pakitakse omakorda kilekotti. Idee on hea, aga pool sellest läheb kaduma.

Samuti on libe tee midagi ümber töötlema hakata. Plastist ei saa kunagi samaväärset materjali: plastpudelist saab näiteks hambahari, mida omakorda ümber töötada pole võimalik. Kõik maailmas siiani toodetud hambaharjad on kusagil prügilasu all alles, sest 100 aastat on liiga lühike aeg nende lagunemiseks, ja nagu eespool öeldud, ei lagune need päriselt kunagi.

Sõjas plasti vastu ei pea minema üle laipade. Kui keegi kingib mulle šokolaadi, siis ma söön selle ära ja ei tõmba nina kirtsu, et see oli ju plastpakendis. Aga ma kasutan igat võimalust, et selgitada, kus on probleemi juured.

Lihtsam on kaevandada taastumatut maavara, sellest materjali toota, materjalist vormida lusikad, need pakendada ja saata miljonis eksemplaris üle maailma laiali, et inimesed saaksid neid osta, ühe korra kasutada ja minema visata, et siis keegi saaks neid omakorda sorteerida ja ümber töötada. Ei? Siis võta oma lusikas ja pese see pärast puhtaks.