Andrei Kuzitškin: kui Brexitit polnuks, tulnuks see välja mõelda

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Brüssel näeb välja nagu sisse piiratud kindlus… Euroopa Parlamendi hoone meenutab üles ärritatud mesipuud … Sellised kujundid libisesid läbi peast, kui jõudsin Belgia ja Euroopa Liidu pealinna, kuhu meie üheksast ajakirjanikust koosnev delegatsioon sõitis eurosaadiku Urmas Paeda kutsel, kirjutab kolumnist Andrei Kužitškin.

Meie sõit langes kokku Brüsselis peetud ELi juhtide mitteametliku tippkohtumisega. Seepärast oli linnas tugevdatud ka julgeolekumeetmeid. 29. juuni hommikul suundusime hotellist Du Congres jalgsi Europarlamendi hoonesse. Kogu teekonna vältel nägime tõsiste nägudega automaatidega relvastatud mehi, seljas laiguline vorm, peas vabarnapunane barett. Valitsushoonete, muude ametiasutuste ja saatkondade juures pidasid valvet vahimehed. Metroojaamade ja raudteejaama juures olid üles seatud blokkpostid. Brüsseli südames liikusid samuti ringi relvastatud patrullid. Lisagem siia veel sõjaväe veoautod kuningalossi juures ja pea kohal tiirutavad politseikopterid ning kõik nägi välja, nagu oleks tegu mingi märulifilmiga «Rünnak Valgele Majale» või «London on langenud» stiilis.

Samal ajal Euroopas on süvenemas arusaam, et Euroopa ehk Õhtumaa allakäik saab teoks juba meie eluajal. Majanduslangus, Venemaa agressioon, põgenikevood, terrorism ja kõige tipuks veel Brexit. Need ei ole lihtsalt probleemid, need on ajastu enda väljakutsed, mis ei pane proovile pelgalt Euroopa Liitu, vaid kogu Euroopa tsivilisatsiooni. Milline on väikese Eesti väljavaade püsida alal ses meie silme ees kokku varisevas ühiskodus?

Sellise küsimusega pöördusin kohtumisel ka Urmas Paeda poole, kes on eriti hästi kursis rahvusvaheliste asjadega. Loomulikult sisendasid Paeda vastused optimismi. Kuid püsima jäi ka ärevus. Brexit illustreerib imehästi Euroopa establishment’i tabanud uut haigust: metsikut ja raskesti kontrollitavat populismi. Miks David Cameron üldse käis välja rahvahääletuse korraldamise mõtte? Kes talt seda palus? Aga näed, tooride juht otsustas hakata mängima oma konkurendi Nigel Farage’i mänguväljakul, et tõmmata parlamendivalimistel enda poole neid, kes pooldavad Suurbritannia lahkumist EList. Selle nimel Cameron referendumit lubaski.

Vladimir Putinil on seni jagunud oidu jätta korraldamata NSV Liidu taastamise referendum. Ma usun, et vähemalt 52 protsenti Venemaa valijatest hääletaksid kindlasti endiste aegade tagasituleku poolt.

Toorid võitsid valimised, saades vastu kõiki ootusi parlamendis absoluutse enamuse. Taktika õigustas ennast, aga strateegiat tabas krahh. Referendumi tulemusel kaotas Cameron võimu. Ja see ei osuta sugugi riigimehelikule tarkusele. Kujutage ette Briti valijat, kes kõigepealt kuuleb Cameronilt lubadust korraldada referendum Euroopa Liidust lahkumise kohta, seejärel hakkab seesama poliitik aga agiteerima EList lahkumise vastu. See tekitab igaühes kergesti skisofreeniat.

Paljud britid nii arvasidki, et tooride juht mängib topeltmängu ja edastab ühiskonnale salasignaali: lahkume liidust! Lööklaine võib ju teadupärast ka tagasi põrgata: referendumi lubamine sütitas rahvas entusiasmi, see aina kasvas, tõi toorid võimule, siis aga põrkas vastu Downing Street 10 seina ja valgus tagasi, pühkides teelt minema ELi.

Siin tekib huvitavaid paralleele Venemaaga. Tuntud opositsionäär Aleksei Navalnõi kuulutas mõne aasta eest välja aktsiooni «Aitab Kaukaasia toitmisest!” Asi oli selles, et Kaukaasia vabariigid saavad eelarvest palju suuremat dotatsiooni kui teised Venemaa piirkonnad. Seda aktsiooni saatis tohutu edu, kuigi see oli selgelt puhtpopulistlik ettevõtmine. Suurbritannias peeti referendum loosungi all «Iseseisvuse eest!», selle teisele küljele olid aga kullaga tikitud sõnad: «Aitab Euroopa toitmisest!» Ja leivatükikest võõraga jagada on teadagi oi-kui-raske!

Vladimir Putinil on seni jagunud oidu jätta korraldamata NSV Liidu taastamise referendum. Ma usun, et vähemalt 52 protsenti Venemaa valijatest hääletaksid kindlasti endiste aegade tagasituleku poolt. Ainult et Vladimir Putin ei saaks neid aegu kuidagi tagasi tuua ja kaotaks võimu.

Tema mõistab seda, aga David Cameron ei mõistnud. Ja Briti vanaemad, kes kirkalt mäletavad, et varem, enne ELi, käitusid noored paremini ja rohi oli rohelisem ja päike tibukollasem, hääletasidki mineviku tagasituleku poolt.

Ma olin kindel, et inglased hääletavad Brexiti vastu. Tuli välja, et ma hindasin üle nii enda ennustajavõimeid kui ka inglaste pragmatismi. Saksikutel tooridel ei jagunud EList lahkumise vastases kampaanias piisavalt agressiivsust.

Seda kasutas täiel määral ära euroskeptikute liider Boris Johnson. Ta on muidugi ka ise konservatiiv. Aga ta on poliitikas uustulnukas, tema taga ei seisa kümmet põlvkonda inglise aristokraatiat. Seepärast oli tema kampaania ere, mällusööbiv ja veenev. Näiteks korraldas ta libaoksjoni ja küsis valijatelt: mitu seadust saab Briti parlament iseseisvalt vastu võtta?

Numbrid kerisid aina allapoole ja inimesed olid mures, et Euroopa jätab Suurbritannia omaenda seadustest üldse ilma. Mina oleksin Euroopa Liidu pooldajate asemel korraldanud vastuoksjoni: mitu protsenti langeb naelsterling, kasvavad maksud ja vähenevad pensionid pärast Brexitit? Aga nagu teada, hästi kasvatatud lapsed voodis ei nihele ja Briti aristokraatidest poliitikud sellise poliitilise reklaamiga ei tegele. Tulemus on nüüd käes: Brexit!

Teiselt poolt tuleb muidugi kõiges üritada näha ka head. Kui poleks olnud Brexitit, oleks tulnud see välja mõelda. Viimastel aastatel on Euroopa allhoovustes küpsenud veel üks kriis, nimelt identiteedikriis. Võib-olla ongi Euroopale vaja üht korralikku raputust, et aru saada, kes me sellised oleme ja kuhu peaksime edasi liikuma. Meil ei ole vaja revolutsiooni, aga isegi evolutsioon võib käia hüpetega. Hüppeks on aga vaja tõuget.

Brexit kindlasti oli just selline muutusi ajendav tõuge. Võib-olla vajab Euroopa uut arenguparadigmat ja -filosoofiat. Võib-olla ei pea ELi võtma kõiki, kes sinna tahavad, aga küllap ei oleks vaja sinna tarida ka kõiki, kes vastu punnivad. Suurbritannia oli klubi privilegeeritud liige, kuulumata eurotsooni ega Schengenisse. Ja millega see lõppes? Just Suurbritannia osutus ELi ülesehituse kõige nõrgemaks lüliks ja ühtse Euroopa ohustamise peamiseks initsiaatoriks.

Ma nägin Euroopa Parlamendi koridorides erutatud inimeste rühmi ja põrkasin enda üllatuseks lausa kokku Šotimaa esimese ministri Nicola Sturgeoniga. Tema on uus «raudne leedi»: tema perekonnanimi tähendab «tuurakala» ja nii ta oligi tulnud laotama Euroopa juhtide ette oma «marja».

Oli kuidagi sümboolne, et tema külastuskäik Brüsselisse langes päevale pärast David Cameroni lahkumist, kes oli tippkohtumisele kutsutud ainult üheks päevaks. Kuningas on surnud, elagu kuningas? Loomulikult on ELi juhtidel suur ahvatlus šantažeerida Suurbritanniat Šotimaa sooviga asuda iseseisvalt tüürima Euroopa ranniku suunas. Aga mulle tundub siiski, et Euroopa juhid otsivad teisi võimalusi Euroopa ühtsuse säilitamiseks. Ja kindlasti leiavad just selle õige tee.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane