Suvel on rohkem aega mõelda neile, kes seisavad meile kõige lähemal. Miks me neid armastame? Vahest ei armastagi? Kuidas see väljendub ja alguse sai? Ütleme ühtmoodi, et armastame nii kalasuppi, isamaad ja ligimest – mis mõttes? Seda uurisime Eesti inimestelt eri paigus nagu Lasnamäel, Mustamäel, Viimsis, Tartu kesklinnas ja mujalgi veel. Kummutasime eelarvamusi nagu Lasnamäel oleksid inimesed kinnisemad ja tõsisemad kui Viimsis ning armastusest üldse rääkida ei armastata. Armastatakse küll – nii rääkida kui ka armastada!
Vihkamist on pigem vähem. Tunnen end väga armastatuna: mul on elukaaslane, kellega oleme 10 aastat koos olnud. Ma ei mäleta, kuidas armusime, aga tean kindlalt, et armastan teda. Tal on miljon omadust, mis on mind tema juures hoidnud – raske on midagi eraldi välja tuua.»
«Välismaalaste käest oleks vist huvitavam armastuse kohta kuulda... Näiteks Aasias on see väga erinev ja teistmoodi kui Eestis. Kipume olema jäigad ja seda ei saa maailma peale üle kanda. Asi ei ole Eesti väiksuses, pigem selles, kuidas kultuuris seda küsimust laiendatakse ja kuidas meie arenedes see teadmus mõistmisesse jõuab. Millised on stereotüübid, mille sees kasvame. Põlvkondade erinevustest tuleneb ka erinev arusaam armastusest. See oleks teema, millesse tasuks süveneda! Milline on meie maailmapilt ja kuidas teised seda näevad. Saab võtta mingisuguse näite, armastuse kas või. Mu naine on Kesk-Aasiast ja tema pilt sellest, mis siin toimub, on täiesti erinev.»
Meil koolis oli see küsimus! Aga ma ei mäleta, mida ma vastasin, sest see oli nii ammu. Olen tundnud armastust pere ja sõprade vastu. Kui mõtlen armastuse peale, siis esimesena meenub ilmselt süda...»
Olen elus ainult ühe korra armastanud: iseennast. Teisi ei saa armastada. Egoist tuleb olla: ma tahan ja mulle meeldib nii. Kui teed midagi head ja vastutasuks saad midagi mitte head, siis saad aru, et egoism on see, mis edasi viib, mitte teiste inimeste armastamine. Seega arvan, et teistele ei peaks head tegema. Päriselt.»
millest räägitakse pigem vähe. Kui ma lehte loen, siis on ikka vähem neid teemasid: võiks rohkem olla, eriti noorte seas. Kui inimene end normaalselt väljendada oskab, siis ei tohiks neil teemadel rääkides probleemi olla. Eks ma ikka loodan, et olen kellegagi elu lõpuni koos. Armastus on tähtis.»
Mul oli äsja 90. juubel ja arvan, et olen nii kaugele jõudnud tänu armastusele elu vastu. Mis elul siis viga on olnud? Ja kui küsite, miks otsustasin just selle mehega koos olla ja talle lapsed kinkida, siis ma ei tea. Kõik läks lihtsalt nii. Igaüks peab armastuse asjus ikka ise tundma, keegi ei saa selle osas nõu anda.»
«Mul on olnud lähedasi inimesi elu jooksul palju, aga armastus – see tuleb vaid ühe inimese vastu. Ega me mehega saanudki väga koos elada, sest meil lihtsalt polnud sellist hubast ja ühist kohta. Nüüd on alles korter kahe toa ja köögiga. Ja eks armastus on üle kandunud lastelastele. Rasked ajad, sõjad – need saab kõik ületatud, kui südames on armastus. Ja siis on mul hea sõbranna Leili, kes mind igal hommikul toast välja ajab ja pargipingile istuma kutsub. Oleme sõbralikud naabrid. Olen siin Õismäel ligi 40 aastat elanud ja sellesse kohta armunud.»
et armastus on tänapäeval midagi muud, kui ta enne oli. Kas või oma lapse pealt vaadates. Kui vanasti oli ikka kirg, siis oli kirg ja peeti üksteisest lugu. Nüüd tundub, et on pealiskaudsem: iga pisiasja pärast on tüli ja minnakse pahuksisse. Elu on noorte jaoks ka kergem, kui kunagi oli. Kuidas kunagi sai tööd tehtud! Et tõepoolest justkui kehtinuks reegel: tee tööd, siis tuleb armastus. Töö oli kõige tähtsam ja alles siis tuli armastus.»
«Olen ka armastuse pärast haiget saanud: siis tuleb ennast kokku võtta, rahulikuks jääda ja rääkida. Rääkimine aitab alati. Arvan, et vana arm ei roosteta ja esimene armastus on ikka esimene. Kõige suurem kingitus on see, kui sa leiad armastuse ja see on vastastikune. Ja tuleb leida armastust ka väikestest asjadest: näiteks täna märkasin, et meie pargi tiigis kasvab seitse vesiroosi.»
mis on kogu aeg ning osa, mis ajas muutub. Üldiselt läheb see tunne ikka tugevamaks. Oleme koos olnud 36 aastat. Maire on tubli, tark ja usaldusväärne – kindel tugi. Kui kohtusime, olid väga ilusad ajad: olime Karpaatides suusatamas. Maire juures võlusid mind kõige enam tema pikad vööni blondid juuksed. Tal oli lambanahast poolkasukas ja juuksed peaaegu sama pikad – rippusid mütsi alt välja. Abiellumise otsustasime mõne päevaga. Olime kärestikulise jõe ääres, kui ettepaneku tegin ja ta vastas, et noh, mis siis ikka, olgu peale. Mõtlesin, et äkki hüppab ehmatusest jõkke, aga ei ühti!»
Maire: «Mäletan, et oli hästi selge talveilm ja teised läksid suustama, meie jalutama. Küllap siis oli juba see kindel tunne. Tundub, et armumine esimesest silmapilgust ei ole müüt… Olen ikka õnnelik, et nii kaua koos oleme olnud, aga ma lihtsalt ei mõtle selliste suurte sõnade peale… Eestlaste jaoks on «normaalne» kiidusõnaks...»
aga see läheb mööda. Kui halud saavad otsa, siis kustub ju leek ära... Samas arvan, et enesearmastust peab ka ikka piisavalt olema, sest muidu ei saa teist inimest armastada.»
Inimene peab õige olema – sa ei saa talle lisatingimusi panna, võtad teda nii, nagu ta on. Olulised on ausus ning mõistmine. Loodan ikka, et olen kellegagi elu lõpuni koos… Ühiskonnas on rohkem vihkamist, kui armastust: pidevalt kritiseeritakse üksteist, meedias räägitakse negatiivselt. Inimesed peaksid üksteist armastama… Väga palju näeb lahkuminekuid – see on tavaline.»
«Minu vanematel on armastusega hästi: nad on 35 aastat koos ning pikalt abielus olnud, seega mulle heaks eeskujuks. Eks nad ikka torisevad ja jagelevad natuke, aga see laabub ja laheneb. Nad täiendavad teineteist: ema on selline pigem karmima iseloomuga ja isa pehmem, aga suudab end kehtestada. Põhimõtteliselt ema kehtestab olukorra ja isa tuleb kaasa, aga ega ta mingi suss ka ei ole… Armastuse väljendamist pigem igapäevaselt ei näe, aga aeg-ajalt ikka musid ja kallid. Ning nad võtavad teineteise jaoks aega: on iga-aastased traditsioonilised reisid.»
koos elamine nõuab enamat – armastust. Keegi meist ei tea enne, kuidas kooselu toimib, kui seda pole reaalselt kogetud. Siis võimenduvad probleemid ja inimeste juures tulevad ilmsiks uued küljed. See on armastuse proovikivi. Minul on armastusega hästi.»
«Tuleb aru saada, et armastus eeldab sõprust, austust, ausust – kõiki neid komponente on vaja. Ja armastus ei ole seks. Vahel inimesed eksivad selle vastu, sest füüsiline tõmme teeb oma töö. Minu sõbrannal on parajasti armastusega probleemid: tema mees petab teda juba aasta aega, tuleb tagasi ja läheb jälle. Olen talle soovitanud, et ta peaks iseennast rohkem armastama. Keegi ei saa sulle muidugi armastusse teemal õiget ravi anda, aga eks sõbrannad on suureks toeks raskuste ja armuvalu korral. Kui ei oska armastada iseennast, ei oska ka teist inimest õigesti armastada – lihtne. Probleem on muidugi suur siis, kui süda ütleb üht ja mõistus teist, ent lõplik otsus on ikkagi enda teha.»
Läbi interneti tutvusin: hakkasime rääkima ja kohtusime ja nii toimiski. See oli saatus ja armastus. Ma olen õnnelik selle üle, et oleme kuus aastat koos olnud. Kui tüliks kisub, on meil tavaliselt kaaslasega nii, et esimesed 15 minutit karjume ja hiljem on juba rahulik. Internetist armastust leida pole seega mingi probleem: kõik on võimalik. Ja praegu on õnneks ikka veel see ajastu, kus peamiselt lähenevad mehed naistele, mitte vastupidi.»
«Ma arvan, et kui armastus läheb väiksemaks, kui ta enne kohtumist oli, siis pole asi õige, aga kui aina suureneb, siis on ka kummaline. Armastus on piir: kui ta tuli, siis ta tuli ning rohkem ega vähem ei saa. Mulle meenub ka kohe anekdoot, et naine ütleb mehele: «Sa pole mulle nii ammu öelnud, et armastad mind». Mees vastab: «Ma ju ütlesin sulle mõni aeg tagasi ja kui midagi muutub, eks siis annan sulle teada». Seda ei pea kogu aeg ütlema. Eks naistele muidugi meeldib, aga mina isiklikult sellest väga ei hooli. Olulised on ka teod, meelespidamine: näiteks lilled ja kingitus tavaliselt päeval.»
aga sellest ma ei hoolinud. Teisi mehi minu jaoks olemas ei olnud ja kellegi vastu ei oleks teda vahetanud. Ausalt. Meil oli tülisid väga vähe – polnud selleks aega. Olime alguses head sõbrad ja sellest piisas. Kohtusime haiglas, tema oli patsient. Eks naljatlemisi võib öelda, et ravisin ta südame terveks... On aeg, mida armastusega meelde tuletada: me elame ja toitume mälestustest. Arst ütles mu mehele, et te elate ainult tänu oma abikaasale, sest teie süda on tegelikult haige...»
«Eks armastusejooned on mulle näkku kirjutatud: nii mure kui rõõm… Peamine on lugupidamine. Ei maksa üksteist petta – see tagab kestva armastuse. Aga inimestel on vist elus hoopis uus armastus – reisimine. Minu lapselapsed ka kadusid välismaa arvarustesse: poiss läks Austraaliasse, tüdruk Londonisse.»
kõigepealt tütred, siis mees, siis ema ja peale neid alles mina. Praegune elukaaslane on minu esimene armastus ja nii see ka jääb. Polnud enne kedagi nii armastanud... Noored inimesed räägivad ilmselt rohkem armastusest ja selle leidmisest: minu eas on kõigil juba pered ja see on loomulik osa elust. Tuleb lihtsalt elada, mitte otsida, sest armastus leiab sind ise üles.»
«Olime elukaaslasega väga noored, kui diskol kohtusime. Oleme juba kaheksa toredat aastat koos olnud. Armastus pannakse proovile küll, kui sünnib esimene laps, aga seda ennekõike meeste puhul, sest neil ei ole kaasasündinud instinkti… Olime enne pulmade tegemist seitse aastat koos ja kui aeg möödub, pole paratamatult tunded enam nii teravad. Armastus on minu sees kogu aeg, aga aeg teeb oma töö. Noorem laps ütleb tihti, et armastab mind – seda on hea kuulda. Minu meelest on eesti inimesed armastuse suhtes üsna kinnise loomuga...»
et vahel ei oska inimesed lahti lasta. Nad hoiavad kinni fantaasia-armastusest ja siis piineldakse armuvaludes ning igatsetakse oma kujutelma kellestki. Usun, et kui lased inimese lahti ja ta tuleb sinu juurde tagasi, siis oli ta see õige, kui ta aga kaob sinu elust, siis polnud ta sinu jaoks mõeldud. On laialt levinud arvamine, et kui ollakse koos armunud, siis ollakse võimelised üksteise haavu parandama. Nii see pole: oma haavale tuleb ise plaaster leida, mitte oodata, et keegi teine täidab tühimiku. Kui ise oled valmis suhtes ainult võtma ja saama, läheb suhe tasakaalust välja.»
«Ma tunnen ise, et elus pole mehe ja naise vaheline armastus kõige olulisem. Armastus võib olla ka kunsti vastu, sinu enda loomingu vastu – nii ei piiritle sa ennast ainult ühe tundega. Sellel on rohkem värve ja suundi. Armastus on alati olemas – see on detailides ning sa ei saa kunagi ennast armastusele sulgeda. Armastust ei saa sundida, see on üdini loomulik.»
et see inimene on koheselt sinu perekonnaliige. Olen oma mehega nüüdseks neli aastat koos olnud. Eks armastuse küpsemine nõuab aega… Olen elus korra armastust kogenud ja arvan, et nii see ka jääb. Meil on ühine laps ja see ühendab meid terveks eluks. Tuleb ikkagi nii heas kui halvas koos olla ja siis ongi õige asi.»
«Oluline on, et mees armastaks rohkem, kui naine, sest muidu on oht, et suhe katkeb. Siis pole muret, et mees liigselt silmadega teisi naisi armastaks. Eks on palju näiteid, kus mehed armuvad naise välimusse, aga süda on ju see, mis määrab. See on lihtsalt sümpaatia ja ligitõmbavus. Mind väline ilu inimese juures ei köida, armun ikka hinge.»
oma last üle kõige. Tuleb kuidagi hakkama saada. Loodan, et leian uue armastuse, aga kunagi ei saa seda täpselt teada. Ma ei julgeks vist oma tundeid väljendada, kui isegi tekiks kellegi vastu sümpaatia... Olen ilmselt nii kasvatatud, et esimese sammu peavad ikka mehed tegema. Samas ei tule mulle armastuse väljendamine ka üldse lihtsalt... Hetkel pole kohanud kedagi, kes paneks mind selliseid tundeid tundma. Leian, et inimesed peaks ikkagi olema rohkem sarnased kui erinevad, et tekiks eeldus armumiseks.»
sest keegi meist ei oleks siin ilmas selleta. Ma ei tea kas just armastust, aga kindlasti olen tundnud kirge: minu süda on paari inimesega samas taktis löönud. Kas suvi mõjutab kuidagi armastust? Mõnede inimeste puhul kindlasti – vaba aeg soosib seda, sest ei pea muretsema näiteks kooli pärast. Minu jaoks on tegelikult parim aeg armastuseks talv. Armastan talvist aega rohkem, sest lumi on nii ilus ja põhjusi koos tegutseda ei pea otsima - saab minna näiteks kahekesi räätsadel seiklema.»
«Minu sõbrad siin Eestis ja kodus Ameerikas on suurepärased ja ma ei kujuta elu ilma nendeta ette: see on selline sõprus-armastus. Igasugune armastus toimub ajus ja teaduslikult on see keemiline reaktsioon, aga armastused on ikkagi erinevad. Mina armastan sõpru: armastan neid erineval moel ja need suhted on erinevad. Aga kõik need sõbrad on inimesed, kellest väga hoolid ja kelle olemasolu armastad, kui mängite erinevaid mänge, jalutate koos või teete hoopis midagi romantilisemat.»
Vene keeles on see lühend väljendist «inimesed, kes käsitlevad jumalat» (Vetelpäästja joonistab sõna täht-tähe haaval tahvlile, et oma juttu piltlikustada. – Helena Tamm). See on meie esiisade tarkus, mille oleme pärinud. Sina elad selle läbi ja lood uue elamuse ning saad nii teadlikuks. Mehe ja naise vahelise ühtsuse loovad nendevahelised erisused (Rannavalvur osutab mulle ja fotograaf Maximile ning jätkab. – Helena Tamm). Sina oled naine, tema mees. Te olete erinevad ja läbi teineteisele vastandumise saad teadlikumaks nii sina, aga ka tema. Selles seisnebki armastus.»
nüüdseks meie seast lahkunud vanaisa. Vanaisa on hea näide sellest, kuidas armastatavaid kaitstes tehakse ka koledaid asju. Tema isa suri, kui ta oli umbes 13-aastane ning ema võttis uue mehe. Too oli aga emotsionaalselt ebastabiilne ning sügiseti tabasid teda raevukad närvihood. Ükskord oli tal eriti tugev hoog: vanaisa kartis ema elu pärast ning peksis tema kaitsmiseks kasuisa jalgrattaga oimetuks. See pealtnäha kole tegu näitab ligimesearmastuse suurt ilu. See tunne, mis paneb sind tegema koledaid tegusid, et kaitsta armastatavat... Armastus on valmisolek end teiste heaolu tagamiseks ohverdada.»
Teine armastus on pühendumus. Olen oma kirele – viiulimängule ohverdanud aega, energiat ja kõike muud, et saada aina paremaks. Olen seda teinud juba 12 aastat ja ilma selleta oleks mul väga tühi olla. See täidab mind ja teeb minu elust terviku. Ükskõik, kui palju end pühendad – armastuse juures on kõige tähtsam, et inimesed ei unustaks iseennast. Armastus pole täiuslik, kui sa iseennast ei armasta.»
Mulle meeldib energiat kunstist ammutada ja seda omakorda kunstis väljenda ehk siis tunnen armastust kunsti vastu. Inimsuhted on paljuski sarnased, kui inimestevahelisele armastusele mõelda. Minu kogemused armastusega on pigem positiivsed. Armastus inimeste vastu on mulle toonud positiivset energiat ja jõudu. Suve nautimine, mets, ujumine, uute inimestega kohtumine – see kõik ongi armastus!»
Armastus on ilma hirmu ja kartuseta. Minu jaoks on see hästi oluline. Kui oled kellegagi koos ja sul on hirm lahkumineku ees, hirm et keegi läheb ära või teeb midagi halba, siis see ei ole õige armastus. Minu jaoks peab olema armastus ilma hirmuta.»
Tuuli: ««Armastus ei karda» on minu jaoks mõnda aega olnud kõige puhtam armastuse määratlus. Kui puudub hirm, siis on ruumi armastada. Ei karda öelda või olla, ei karda kaotada. Seetõttu on suhtes minu jaoks kõige olulisem usaldus ja ausus. Ei ole vaja teeselda mitte kui midagi. Ka enda vastu tuleb osata aus olla. Mulle tundub, et suvel on kõik kuidagi kergem. Aga kui mõtlen ilma mõttes, siis tundub kuidagi loogilisem, et talvel kui kõik muu on justkui lukus, siis süda peaks olema rohkem avatud.»
Üle kõige maailmas armastan oma naist ja last. Oleme koos olnud 9 aastat: sõbrad viisid meid kokku. Mind võlub tema juures kõige enam see, et koos saab nalja ja tühjast tüli ei tule. Vaimne tasand ja huumorisoon on üks. Tema on muidugi minust targem, aga jah...Just eelmisel nädalal avastasime, et oleme juba 9 aastat koos olnud - ei pane enam tähelegi. Noh, eks alguses ikka lugesime aastaid ja nii, aga enam ei pea järge.»
ühe ringi lõpus. Ei saagi öelda, et armastus on õhus: väga teine faas on elus... Armastus on see, mis jääb alles, kui armumine varem või hiljem läbi saab. Tunnen, et mida elu edasi, seda enam peaks inimestevaheline armastus minema konkreetsemaks, aga minu arvates läheb ta aina üldisemaks. Nooremana hõlmab armastus mingit konkreetsemat objekti, aga vanemana muutub kõikehõlmavamaks.»
«Enne laste saamist võid arvata, et tunned tingimusteta armastust, aga siis, kui lapsed saad, on tunne hoopis teine. Väga teravalt saab armastusest aru siis, kui see läbi on. Ja kui üks faas saab läbi, siis mõtled, et järgmine kord oled targem, aga lõpuks eriti ikka ei ole... Mina arvan küll, et armastama saab õppida. Võib-olla ongi igas vanuses oma armastus... Ühest asjast ma sain aru: see on küll banaalne, aga jõudis minuni. Kui tavaliselt mõtled, et oled armastuseks valmis, siis keegi kohe tuleb ja armastab sind. Aga kui mõtled, et oled armastuseks valmis, kas siis oled valmis seda ka andma?»
mis on armastus... Olen esimest aastat oma poisiga koos ja ta on ühtlasi ka minu esimene armastus. Kohtusime Eestis ja töötasime eelnevalt koos. Saan selle järgi aru, et olen armunud, kui mõtlen ta peale pidevalt. Ma olen praegu õnnelik.»
Šnisjana: «Tulin Eestisse esimest korda kümme aastat tagasi ja armusin sellesse riiki. Nüüd pean Eestit oma koduks. Enne, kui kohtasin õiget inimest, läks ikka kaua aega. Minu elukaaslane on eestlane ja arvan, et armastan teda, aga samas pole ma kindel... Noorena on armastus minu meelest ilusam, kui võrrelda vanema ea tunnetega, sest siis hakkab armastus muutuma. Mulle tundub, et armastus on justkui muinasjutt: illusioon, millesse usume tänu filmidele ja raamatutele, mis seda ülistavad. Reaalsus on midagi muud... Usun ka, et mehed ja naised armastavad erinevalt. Ma pean silmas, et naised näitavad tundeid rohkem välja, aga mehed hoiavad kõik enda sees ja nii tekivad arusaamatused. Ehk et naised armastavad kõrvadega ja mehed silmadega.»
tegevusi, inimesi. Kõigil on eluspüsimiseks vaja teha midagi, mida nad armastavad. Kindlasti on vaja! Mis elu see on, kui ei saa teha midagi, mida armastad või olla kellegagi keda, armastad! Kui armastust ei ole, siis on lihtsalt elus püsimine. Kui nii pikas perspektiivis vaadata, siis mul on vanemad, kes mind armastavad, perekond, sõbrad-tuttavad: kuskilt tuleb seda armastust kogu aeg. Võib-olla alati ei ole armastus vastastikune, näiteks tegevus, mille poole pürgid. Aga lõppude lõpuks ei ela armastuseta keegi: ikka armastab kedagi või midagi. Võib-olla nendel on armastusega kehvasti, kes on ühiskonnast ära lõigatud... Armastus on ikka see, mis motiveerib. Armastus, aga mõnikord ka viha...»
erinevatele inimestele erinevatel eluperioodidel. Enamikel juhtudel, kui noor inimene otsib või on enda arvates leidnud armastuse, siis see, mida ta armastuseks peab, vist ikkagi pole armastus. Pagan seda teab, mis armastus on. Võib-olla on see mingi asi, mis peab pika aja jooksul küpsema ja paljudele niisugustele katsumustele vastu pidama, mis elu ette toob. Aastad lähevad mööda ja üks vale tuleb teise järel välja. Sealhulgas see, mida armastuseks oled pidanud. Aeg koorib valed armastuse ümbert maha ning võib-olla ei jäägi enam midagi järele. Aga kui midagi alles jääb, siis see ongi armastus. Armastus vajab väga palju aega. Armastus on üks, aga armastuse objekte võib olla mitu. Inimesi saab ainult üks olla ja kui neid on mitu, siis on midagi väga valesti.»
ilma selleta oleks maailm üks nukker koht. Olgu see siis armastus inimeste, muusika või vinüülide vastu... Lapsepõlv suunab kindlasti inimest mingitele teedele ja armastustele. Minu puhul oli lapsepõlve suurimaks suunajaks vanem õde, kes suhtles pungivendadega: siis sattusid ka minuni igasugused pungikassetid. Kohe oli vaja ka bändi teha: 1993. aastal tegime oma esimese bändi ja sellest ajast saati olen muusikaga seotud ning siiani aktiivne helimees. Lapsepõlv mõjutab kindlasti tulevast armastuse ja kire suunda.»
«Armastus võib olla erinev: näiteks elukaaslane, kellega ennast hästi tunned, kellega saad olla sina ise. Minul on selline õnneks olemas. Armastus laste, muusika ja asjade vastu, millega tegeleda – see kõik annab elujõudu ja motivatsiooni tegemaks igapäevategevusi. Eestlastel on muidugi natukene nõrgem eneseväljendusvõim: mehed ei kipu eriti seda «Ma armastan...» väljendit kasutama. Samas peaks minu arust ikkagi selliseid asju välja ütlema... Eestlaste valearusaam, et ei tohi tundeid väljendada, on jama.»
mehe, laste kui ka vanemate-sugulaste ja loomade vastu. Kusjuures laste armastamine on selline lahe asi, et ei ole nii, et sul on üks tükk armastust, mis kulub. Lastel on vahel hirm, et ema armastus kulub ära ja nad kipuvad kangesti selle pärast konkureerima. Aga sellega on nii, et mida rohkem lapsi, seda rohkem tekib armastust – kõigi jaoks jagub. Ja muidugi on vanemlik armastus on puhas tingimusteta armastus. See on üks asi, mida ei pea keegi kunagi välja teenima – inimese sünniõigus.»
«Kui kolmandat last oodates rasedate joogas käisin, oli mul hirm, et kuidas seda armastust lastele jagub. Joogaõpetaja lõpetas iga tunni lõpumeditatsiooni sõnadega: «Ja pidage meeles, armastus kasvab ainult jagades». Ja nii ongi – olen seda armastust muudkui jaganud: mehega, lastega, loomadega... Ja mida rohkem on lapsi, seda rohkem tuleb loomi. Igaühel tulevad aeg-ajalt toredad mõtted, keda võiks veel koju võtta. Rotid on muidugi minu eriline armastus, juba lapsepõlvest. Ja nii meie pere siis kasvab, armastusega.»
vanemate, peigmehe ja sõprade poolt. Arvan ja loodan, et negatiivseid emotsioone on vähem kui positiivseid. Olen 18-aastane ja peigmehega 4 aastat koos olnud. Tutvusime, kui olin 14 ja peale paari kuud hakkasime koos elama. Ma tean jah, et see on päris vara... Arvan, et armastus alguses kasvas ning nüüd on tugevaks jäänud. Side meie vahel on muutnud üha kindlamaks.»
«Ma ei arva, et oleme elu lõpuni koos. On ka olnud neid hetki, kus olen mõelnud, et me oleme lahku kasvanud ja hakkasime ehk liiga noorelt koos elama. Siis on jällegi hetki, kus on tunded tugevamad. Praegu ootame ja näeme: sügisest kolin Tartusse ja tema jääb Tallinnasse, eks siis paistab, mis saab. Arvan, et kui lahku läheme, siis oleksin hea meelega selle inimesega sõber edasi, aga oleneb muidugi lahkuminekust. Ta on minu parim sõber ja peigmees ning kui peaksime lahku minema, siis loodan, et me saame sõpradeks jääda, sest ta on minu inimene.»
siis on mul terve elu olnud võimalus nautida suve. Suve märksõnaks on kindlasti vabadus. Meenub, kuidas sõpradega päevad läbi metsas tuiasime või siis onni ehitasime. Hiljem sai nautida öiseid rattasõite ja lõkkeõhtuid sõpradega. Nüüd on see aga aeg, kui on rohkem aega perega seigelda, näiteks käia arheoloogilistel välitöödel.»
«Nii nagu suve puhul, on ka suhetes minu arvates kesksel kohal just vabadus. Terves suhtes on kokkuhoidvaks jõuks soov koos kogeda, mitte tunne, justkui oleks õlul kohustusekoorem. Tihti polegi vaja suhte enda juures palju muuta, vaid piisab vaatenurga muutmisest.»
vastuvõtlikumad inimesed. Muusikat on vaja tunnetada ja see tekitab ka ise tundeid: muusikule endale ja muidugi kuulajale. Kuna muusikud tegelevad alaga, mis on tundlik, siis on nad jah tavainimestega võrreldes vastuvõtlikumad armumistele ja armastusele. Muusikul võivad kergemini ka armuseiklused tekkida, eriti, kui ta on populaarne...»
«Minu jaoks on armastus laiemas mõttes olemise viis, see pole üksainus kindel tunne. Kui olen mingisuguses keskkonnas, näiteks looduses või inimeste hulgas, siis minu loomulik olek ongi armastus. Olen valmis tingimusteta kõike vastu võtma, mis tuleb ja minu üldine meeleseisund ongi armastus. Lisaks sellele on igasugu erisusi: võin mõne inimese või tegevuse vastu rohkem armastust tunda. Aga see kõik on selline... Kuidas seda nüüd öelda? Õnneks ei saa armastust täpselt kirjeldada. Võib-olla saab, aga on see vajalik?»
ilma selleta ei saa. Armastus väljendub rahulolus, suures õnnetundes ja harmoonias, mida iga päev enda ümber tunned. Hetked, mil olen kõige rohkem armastanud? Üks on kindlasti laste sünd, siis on eredamad hetked elukaaslasega... Samas ei tea, kas neil hetkedel on just armastus suurem olnud, pigem tunne. Armastus kasvab ajas.»
«Arvan, et minu elukaaslase juures võlus mind kõige enam tema soojus ja siirus. Soojus, siirus ja austus on kõige olulisemad´omadused... Kohtusime pildistamisel: tema oli fotograaf ja mina olin see, kellest pilti tehti. Oleme nüüdseks 12 aastat koos olnud. Armastus ei saa otsa, pigem on asi austuses, üksteisega arvestamises ja piisava vabaduse andmises. See on igapäevane teineteise aktsepteerimine. Armumine võib otsa saada, aga armastus mitte.»
Leian, et kui inimesed tahavad hakata oma tarkust teistele jagama ja minnakse selle käigus üle piiri, siis tuleb kõrvad lihtsalt lukku panna. Aga kui jäädaksegi ütlema, siis on tulemus halb. Vaidlemine ja halbade sõnade ütlemine on ikka kahepoolne. Meenub lugu: ühes külas oli suur jäme puu, seest tühi ja kui külarahval oli teada, et paar hakkab lõhki minema, siis pandi nad sinna puu õõnsusse ja enne välja ei tulnud, kui olid ära leppinud.»
Saima: «Oleme üksteise suhtes mõistvad: riidleme, kui vaja, anname andeks, kui vaja. Ütleme suud puhtaks, ent õhtuks lepime ikkagi ära. Olen väga rahul oma tehtud valikuga. Palju on äpardusi, õnnetusi, lahkuminekuid ning minul on olnud õnne neid võimalikult vähe kogeda. Olen muretseja ja ikka alati muretsenud sellepärast, kuidas minu elukaaslasel läheb... Tunnen, et ta on minu jaoks niivõrd tähtis ja kõik, mis ma ette võtan on temaga seotud. Oleme nii kaua koos elanud, et oleme nagu üks inimene. Näete, mul täna isegi silmad värvimata: võtame üksteist sellisena nagu oleme!»
Suvel on vast armastust rohkem, sest isegi kask hakkab kevadel mahla jooksma. Vene luuletajal Jesseninil oli luuletus «Щепка на щепку лезет» (Laast ronib laastu peale). Mul isiklikult ei ole vaja igal suvel armastust otsida, mul on sellega tibin-tobin.»
«Mulle meeldib inimesi päästa. Palk on päästjatel suhteliselt väike, aga me oleme küsitluste järgi 96% rahvausaldust teeninud! See on armastus - rahva armastus. Mul on rahva ja oma vanamoori armastus ning see on hea tunne.»
suve ja sooja. Tahaks Hispaanias elada! Lausa armastan päikese käes olla, aga enam ma ei lamaskle. Noorena sai päikese all tunde lamatud, aga nüüd pigem askeldan või teen midagi.»
«Suvel on muidugi tegevusi, kus kohtud inimestega rohkem: pulmad, väliüritused. Talvel lähen töölt ruttu-ruttu koju, on pime ja vastik, aga suvel, kell 22 õhtul: ilus, päike paistab, soe, kõik liiguvad rõõmsalt edasi-tagasi, elu käib. Ma muidugi ei ole niisugune suhtleja, et suhtlen kohe võõra inimesega tänaval. Armastan oma inimestega suhelda, sest suvel käiakse rohkem läbi – sugulastele lähed maale külla ju ikka suvel, mitte talvel. Minu suguselts on Pärnus – olen iga suvi Pärnumaal ja lähen kindlasti Pärnu randa. Ei ole veel sellist suve olnud, kus ma pole rannas käinud!»
sest see annab asjadele hinge. Armastus on kõige tugevam emotsioon, teine samasugune on viha. Suvel paneb rohkem tähele mingeid lihtsaid asju. Üks päev mõtlesime tüdrukuga, et võtame seljakotid ja läheme lihtsalt kuskile metsa. Sõitsime ratastega ja telkisime – ilus oli. Ilu käib armastusega kaasas. Talvel väga sellist asja ette ei võta. Armastus võib olla seotud mingi inimese ja ka mingi tegevusega: rutiinivaba tegevusega, sest armastus ei salli rutiini.»
sest inimesed on kuidagi vabamad ja vastuvõtlikumad. Kõik on koolist ja tööst vabad ja on aega elu elada!»
«Käisin ülikoolis ja sain aru, et mulle ei sobi see akadeemiline õpe: armastan hoopis loomingulisust. Aga kui inimestevahelisest armastusest rääkida, siis olen värskelt suhtes olnud, paar kuud. See annab meeletu kindluse, kui keegi sind armastab ja see on tingimusteta. Kui veel ise vastu armastad, tundub taevas sinisem ja muru rohelisem. See annab jõudu ja inspireerib, paneb elule maaliliselt vaatama. Näed ilu igal pool...»
Suvi annab inimestele rohkem jõudu teha asju, käia väljas, otsida uusi tutvusi. Jagada oma rõõmu ja puhkust, salaja armuda... Suvel on inimestel enam vaba aega, armutakse ja abiellutakse rohkem, aga minnakse ka rohkem laiali – uusi seiklusi otsima.»
Bristel: «Arvan, et väga oluline on armastada inimesi enda ümber: sõpru ja perekonda, sest nad on väga suur osa meie elust. Oma elu tuleb armastada ja hinnata, mis meile on antud. Suvel on hea: päevad on pikemad ja ilmad soojemad. Siis kohtab kindlasti ka rohkem erinevaid inimesi. Rannas näeme hästi palju armastust: palju paare käib rannas, õhtupoole tulevad siia jalutama... Armsad on ka perekonnad, kes tulevad ja üksteise ning laste eest hoolitsevad, valvavad hoolikalt. Rannavalvajad armastavad inimesi ja vett: nähes erinevaid olukordi paneb see meid ka elu rohkem armastama ja hindama.»
Alati ei lähe kõik nii, kuidas arvad. Vahel on nii, et tüdruk on väga ilus, aga ei tea, kas ikka sobib sulle. Samas ei ole ka julgust... On ka olnud juhtumeid, kus mulle meeldib üks tüdruk, aga sõber hakkab hoopis temaga käima. Aga see ei läinud tema plaanide järgi ja tüdruk oli tegelikult hoopis mind armastanud. Seega kasutas teda ära... Mul oli sõbrast kahju, aga tegin, mida pidin tegema ja vaatasin, et ta jätaks sõbra korralikult maha.»
«Nad hakkasid ära jahtuma siis juba. Näha oli, et väga koos ei käi ja ei suhtle. Peo ajal öeldi mulle, et mine kutsu tüdruk välja. Sealt kambast olid juba 3-4 poissi temaga väljas käinud ja nendel ei vedanud. See tundus nagu mäng, et mine proovi, äkki sul veab! Seal väljas olles saingi teada, et ta kasutas mu sõpra ära ja peale seda ei tundnud ma ennast enam kindlana. Kas saaksin olla tüdrukuga, kes kasutab teist meest ära, et kedagi sebida? Kui ta jättis mu sõbra maha, siis päev hiljem otsustasin, et me ei sobi. Ma tean, see on karm!»
Tahan siis kogu aeg temaga koos olla, iga päev näha. Minu elus on selline inimene, kohtusime internetis. Meil oli palju ühiseid sõpru ja nüüd ka laps. Mulle meeldivad tema silmad, kui ta naerab, sööb, kallistab mind ja mängib pojaga – kõik tema juures meeldib. Oleme koos olnud kaks aastat ja tahame ka abielluda. Me lollitame, mängime lapsega, jalutame ja käime kinos või väljas söömas. Enne teda on mul olnud kaks suhet, aga neid ma ei armastanud, tahtsin lihtsalt koos olla. Praegusega tahtsin juba ka lapsi ja vot sain!»
See linnaosa areneb pidevalt ja tegemist on väga hea kandiga, kus elada, sest kõik on nii lähedal. Meil on palju busse, poode, mis on mugavad ja odavamad, kui kesklinnas. Ümberringi on palju rohelust ja ka meri on lähedal. Inimesi on igasuguseid: oleneb, milline sina ise oled. Mina olen pigem positiivne. Ei saa öelda, et suhtleksin palju, aga olen sellega rahul. Minu arvates on kõik inimesed puhtast kullast tehtud. Need, kes ei ole puhtast kullast, on lihtsalt kullast.»
«Armastus on keemia. Kui mõlemad seda tunnevad, on see õnn, kui ainult üks pool, on see piin. Armastust on ikka ette tulnud... Praegu olen täiesti vaba, minu elus on ainult kaks meest ja need on minu pojad. Ema armastus on tingimusteta, seda ei saa ühegi teise suhtega võrrelda. Aga mehe ja naise vahelistes suhetes peavad mehed alati natukene rohkem pingutama, sest naised saavad üksi hakkama, aga mehed mitte.»
kes seda enam mäletab. Ei no jah, eks armastus on jäänud. Ühiskonnas küll väga armastust ei ole... Noored veel eriti – ei pea vanematest inimestest lugu! Vaatad ringi ja näed, et igaüks hoolib ikka iseendast, mitte teisest. Ei oskagi öelda, kuidas seda muuta – see peaks inimeses endas peituma. Kes on hell ja hea, see jääb nii. Kuigi paljud vastavad ise pahaga...»
«Abielus olen ikka olnud, aga mis me sellest enam räägime, ma olen nii vana tükk. Minu abielu kestis vähe, mees sai autoõnnetuses surma...»
umbes 4 aastat tagasi. Oli jõulupidu ja kohtusimegi. Minu elukaaslase puhul oli ausus see, mis on minu jaoks tähtis. Armastuse väljendamine tuli kuidagi iseenesest...»
«Eks kindlasti on hirme. Pole suhteid, kus pole tülisid. Aga kui koos pingutada, saab raskustest üle. Mina olen kange eesti naine, mees tuleb ise vabandust paluma, kui tüli on. Ent on ka vastupidi, kui mõistan, et olen eksinud. Ma arvan, et ei saa iseennast peale suruda, ega tohi olla liiga enesekeskne. Suhtes tunned ennast alguses kõige rohkem armastatuna ja armununa ja seda tuleb hoida, et suhe ei närtsiks. Rutiin on ju paratamatus igas suhtes.»
Aga enam ei soovigi keegi armastust: nüüd on hoopis visiitabielud ja mees-meest armastajad.»
«Pettumus on suurim kogemus ja õppetund, mille olen armastusest kaasa võtnud. Ma pean silmas, et teisi mehi on ju ka, aga mina konkurentsist osa ei võta. Armastus pole kauplemiseks, see ei anna tulemusi. Vägisi ei saa ju ometi kedagi ennast armastama panna.»
Üks suhe oli lühike, üks pikem ja praegune on kestnud kolm kuud. Tõeliselt olen neist armastanud kahte, ka praegust armastan. Mida ma tunnen, kui armastan? Tahan kogu aeg, kõik päevad koos olla. Ta on... Ma ei tea kõiki sõnu, aga ta on suurepärane inimene ja ta valis minu! Mõne aja pärast nägin, et ka minul on tema vastu tunded. Lisaks on ta rahulik, sõbralik ja asjalik – tõsiseltvõetav mees. Tal on hea töö ja ta ei ole paha, ei suitseta, on korralik. Mul on nüüd selline poiss!»
Kaaslaste vahel peab valitsema võrdsus ja üksteisega tuleb arvestada. Inimesed armuvad ja leiavad selle õige – kunagi. Rõhutan: kunagi. Kes leiab, kes ei leia... Ma olen elus korra armumist kogenud, aga lõpuks pidin siiski pettuma. Armastus on ennekõike hinge teema ja sellega ei maksa lollitada. Oma kogemusest soovitan, et tasub rohkem oma kaaslasega arvestada. Vahepeal olid mul sõbrad olulisemal kohal kui tüdruk ja see ei ole hea. Leidsin erinevaid vabandusi ja tüdruk oli pahane...»
Raiko: «Mina ei ole veel õiget leidnud. Armastus on ikka suurem projekt...»
Sulle meeldib teise inimese juures tema kõneviis, tegutsemisviis. Mul läks aega mõistmisega, et mu abikaasa mulle meeldib, kuskil kuu aega. See on terveks eluks pühendumine. Osad inimesed abielluvad ju ka valedel põhjustel: et saada ligipääsu Euroopasse näiteks. Ja hiljem lähevad lahku. Tean selliseid olukordi ja ei pea neid õigeks. Noorena oli ikka koolis nii, et proovisid oma tundeid väljendada, aga see ei jõudnud teisele kohale. Siis ei teadnud ka, mis see armastus üldse on. Ei tohi teineteist petta, valetada – tuleb teha koos asju ja uskuda oma suhtesse. Tuleb palvetada ja küsida Jumalalt, kas see inimene on minu jaoks õige või vale – siis saad ka vastuse. Suhe peab olema tugev.»
«Kardan kõige rohkem suhtes olles ja teisi kõrvalt nähes lahkuminekut. Abiellutakse mitmeid kordi ja siis on lapsed erinevate kaaslastega, murtud perekonnad ja südamed. Neil ei ole südames puhtus – leian, nad tahavad valesid asju. Naised ja mehed peaksid olema nii meeltelt kui kehaliselt puhtad, kui abielluvad.»
see on teineteise respekteerimine ja sügav hoolimine, ühine väärtussüsteem. Armastus kasvab välja armumisest.»
Andrei: «Mina olen ratsionalist: armastus on aju keemiline reaktsioon. Midagi tiksub neuroloogiliselt ja ajukeemiliselt ning tekib selline tunne, et oled maailma peal natuke laiali... Mulle tundub, et sõna «armastus» on ära trööbatud. Sellest on liiga palju räägitud ja sellele mingi kummaline maagiline mõõde omistatud. Aga näiteks «hoolimine» on juba parem väljend, sügavam termin. Armastus seostub ka ju esimese faasiga, kus on emotsioonide üleküllus. Pikapeale tekib sügavam suhe, mis toetub teistsugustele emotsioonidele. Seega on «hoolimine» parem sõna.»
oma viimast, armastasin päriselt. Lihtsalt oli see õige tunne... Suhte lõpetas tema. Ausalt öeldes oleksin seda ise teinud, aga ta pettis mind minu bändi bassistiga. Ilmselgelt pole kumbki enam mu bändis, aga mul ei ole hetkel ta vastu enam midagi. Ma pole kunagi lõpetanud ühtegi inimest armastamast: kõik on südames väga lähedased, ei saa muud moodi. Vihkasin neid päris pikalt, aga viimasel ajal on okei olnud. Ma ei oska öelda, mis juhtub, kui seda bassisti uuesti näen... Ei taha temaga väga juttu rääkida, aga ma pole enam ka väga pahane. Lihtsalt tean, milline inimene ta oma sisemuses on ja mu eks saab seda ka kahjuks varsti tundma...»
«Armastust on ühiskonnas liiga vähe. Peab olema avatud, aga Eesti inimesed on kinnised. Ütled kellelegi tänaval tere ja vaadatakse, et kes sa oled, mine ära. Aga kui lähed näiteks Itaaliasse või Hispaaniasse ja teed samamoodi, siis võetakse sind soojalt omaks ja koheldakse nagu oma pere. Eks ma olen ise samasugune...»
ja üldse reisimise kui sellise vastu. Jagame seda kirge abikaasaga juba 31 aastat. Leidsime teineteist tööpostil: tema töötas arhitektina büroos ja otsis teist arhitekti ning mina siis lihtsalt sattusin sinna... Töö käigus meie suhe arenes: mees oli aktiivne, kutsus mind, et näitab, kus süüa saab, hakkas olukorda tutvustama... Oli kohene sümpaatia, sest mees oli pikk ja tal oli seljas rätsepalt tellitud sametülikond, mis oli vene ajal uus asi. Ja esimesest pilgust meeldis, kuna oli sõbralik. Üksteise kõrval harjub pika peale. Peab olema ka ühiseid huvisid. Eks ikka on ka lahkhelisid ja riide, aga saab hakkama. Oleme üksteise suhtes mõistvad.»
Tõsine armastus on nagu suur jõgi, mis järjest paisub, mida kaugemale läheb. Lugupidamine ja hoolimine. Aga kui naine teeb kõva häält ja peale põrkab, siis ongi, et kas närv peab vastu ja tundeid jagub... Enamasti on naised liiga emotsionaalsed. Aga kui mõtleme sellele, kuidas meil öeldakse, et armastan kapsasuppi ja isamaad ja selle sõna tähendust, siis ei ole see enam õige. See ilus sõna on ära solgitud. Minu eas on ka see, et kooseluharjumus on suur. Kaua on koos elatud, ühine töö - ei viitsi enam ringi vaadata. Igas eas on muidugi võimalusi. ..»
hakkasime ühel hetkel poisi algatusel facebookis suhtlema. Kui algus on möödas ja sealt edasi, siis on vahepeal natuke segane aeg, et kes oma tundeid esimesena väljendama hakkab ja kuidas. Proovid ridade vahelt lugeda. Kui inimene langeb sinuga samale tasemele, kas või huumorisoonelt, on asi õige. Sageli on see ka võitlus iseendaga: tahaks öelda, aga ei julge, sest pole kindel, kas teine tunneb samamoodi.»
Noormees: «Facebook mängib nüüd suurt rolli suhete tekkimisel. Eks õiged sõnad ja liigutused tuleb teha päris elus, aga ka virtuaalne maailm on osa sellest. Läbi interneti läheb palju kaduma: need sõnad, mida loed, ei kanna sama tähendust ja lihtne on üksteist valesti mõista. Alati võib muidugi vedada ka, kui sotsiaalmeediast uusi tutvusi ja kaaslast leida proovid, aga iial ei tea. Valikuvõimalust on rohkem, aga eks on ka suurem tõenäosus sattuda kokku vale inimesega, kellel on muud tagamõtted.»
Olen abielus, mis on kestnud üle neljakümne aasta. Kohtusime juhuslikult peol: sõbranna kutsus mind seltskonda, kus oli tollal ka minu tulevane abikaasa, saime tuttavaks ja juhtus nii... Mees hakkas tähelepanu pöörama ja kutsus kohtingule. Käisime kolm kuud kohtamas ja siis olid juba pulmad plaanis!
«Kuigi lapsed sündisid alles kahe aasta pärast, oli mingil põhjusel pulmadega kiire. Sel ajal, kui meie abiellusime, ei saanud üldse lihtsalt jaole, sest palju oli abielluda soovijaid ja väga pikad järjekorrad. Saime tuttavaks märtsis, aga pulmad pidasime 9. novembril, mis oli esimene vaba laupäev. Täna saaks vist kohe... Pulmapidu oli tagasihoidlik – 40 inimest. Pidasime Väänas, kus on kooperatiivsuvilad. Kõike oli! Toidud olid enda tehtud nagu sült, verivorst – kõik maalt toodud. Ise olin maalt, mees linnast. Väga rikkalik laud oli – tõeline eestlaste pidu.»
Teist inimest tuleb nii kõrvade kui südamega kuulata. Näed mida teine vajab ja arvestad sellega. Ei maksa ka muidugi liialdada...»
«Arvan, et internetiportaalides armastuse otsimine pole ka nüüd päris õige. Siin on kaks varianti: kas oled meeleheitel või oma võimalused käest lasknud. Elus kohtad erinevaid inimesi, aga vahel sa ei märka, mis sinu ümber toimub või kes sind märganud on... Usun, et teatud inimesed sobivad oma aurade ja nähtamatute jõududega. See on esimene märk, kui tunned, et on midagi erilist, ilma sellele otsest põhjendust andmata. Hingesugulus on võimalik, olen seda ka kogenud: oleksite nagu kaksikhinged, tajud ette tema emotsioone ja mõistad teda intuitiivselt. Probleemiks on kindlasti ülemõtlemine ja ülereageerimine. Ma olen kiinduv inimene, aga ka enesekriitiline –tahan olla midagi enne saavutanud, kui tõsisesse suhtesse laskun. Olen seda meelt, et muutes iseennast saad muuta teisi...»
raha armastatakse rohkem kui inimest. See on kurb ja eriti viimasel ajal näen seda ümberringi. Tunded kaovad ära...»
«Elus on olnud häid ja halbu kogemusi. Alguses, nii esimesed 2-3 aastat, on kõik ilus, aga siis hakkab leek kustuma, tekivad muud huvid. Keskeltläbi kuskil 5 aastat on see tsükkel, kus elatakse harmooniliselt. Ja siis justkui igaüht kisub oma kanti. Seda põhjustab tänane normaalsus ja ühiskonnaelu üldse. Vanasti elati taludes, linnast eemal ning selliseid lõbusid polnud käeulatuses, mis praegu. Oldi ka leplikumad. Hetkel on selline «Kui läheb raskeks, siis jalutan minema» -ideoloogia. Peamine: ei tohi olla ego. Kõige hullem on liigne armastus iseenda vastu.»
kui me mõtleme sellele tendentsile, et inimesed lihtsalt sulguvad ära virtuaalmaailma, siis on see halb. Istutakse kõrvuti ja mõlemad on ninapidi nutitelefonis – siis mõtledki, et palju vahetut koosolemist ja silmavaatamist selle kõrvalt on? Keda nad armastavad: kas seda vidinat, mis käes, või inimest, kes kõrval?»
«Armastuses on kõikvõimalikud värvid, toonid, varjud ja valgused. Armuda võib tihti, aga armastada – seda ei õnnestu mõnel kunagi elus. Armastuse väljendamisel kipuvad eestlased olema võrreldes mõne teise rahvusega reserveeritumad, mis ei tähenda, et armastus oleks väiksem. Armastuse väljendamisel on olulised nii sõnad kui teod. Tuleb rääkida! Stabiilselt suheldes ei tekigi tülisid nii naljalt. Tülid tekivad siis, kui kuskilt maalt on jäänud midagi ütlemata. Iseendaga tuleb vaeva näha: enne ei saa teist armastada, kui iseennast ei armasta.»