Bogdan Klich

FOTO: Project Syndicate

Sel nädalal toimuv NATO tippkohtumine Varssavis saabub ajal, mil lääneriigid seisavad Ühendkuningriigi EList lahkumise hääletuse valguses silmitsi pretsedenditu ohuga liidule, mis on ennast juba peaaegu seitsekümmend aastat üles ehitanud. Ajalugu on näidanud, et parim moodus sellisele ohule vastu seista on veelgi tugevama ühtsusega. See tähendab rohkem NATOt, kirjutab Poola endine kaitseminister Bagdan Klich.

2008. aastal Londonis toimunud kohtumisel leppisid NATO kaitseministrid kokku arutelu algatamises alliansi ühise kaitse- ja heidutusvõime tugevdamise kohta. Kaks aasta hiljem Lissabonis võttis NATO vastu uue Strateegilise Kontseptsiooni, mis kohustas liikmeid tugevdama kollektiivkaitset kui alliansi esmast alusülesannet. Praegu on hädasti vaja suuremat pühendumust sellisele koostööle ning liidrid peaksid arendama edasi seda, milleni jõuti 2014. aastal Walesis Newportis toimunud kohtumisel.

Kõigepealt tugevdada Wales'is kokku lepitut

Uus koostöökava peaks kõigepealt sisaldama Newportis kokku lepitud tugevdatud NATO reageerimisjõudude (NRF) kõigi elementidega tegelemist. Nende hulka kuuluvad staabielemendid (Force Integration Units - NFIU), väga kõrge valmisolekuga kiirreageerimisjõud (Very High Readiness Joint Task Force - VHRJTF) ning ka äsja ametisse määratud kirdekorpus (Multinational Corps Northeast), mida on vaja operatsioonide juhtimiseks. Ameerika relvastuse ja varustuse eelpaigutamise NATO idatiivale peab lõpule viima Ameerika ja võõrustajariikide koostöös.

On ka aga veelgi fundamentaalsemaid probleeme, mida NATO liidrid Varssavis käsitlema peavad – teemad, mis kujundavad alliansi tulevikku. Esimene neist on tingitud NATO vajadusest järgida erinevaid arengusuundi oma ida- ja lõunakülgedes, et reageerida õigesti igast suunast pärinevatele erinevatele ohtudele.

Täpsemalt öeldes on lõunaküljest pärinevad ohud NATO-le olnud asümmeetrilised ning idaküljest pigem tavapärased. See erinevus on muutunud mõnevõrra hajusaks Põhja-Iraagi ja Lõuna-Süüria konflikide tugevnemise tõttu, kuid see tõstab vaid esile NATO liikmesriikide vajadust leida mooduseid kohanemiseks mõlemast suunast tulenevate muutuvate tingimustega ja tagada, et kohanemine toimub ühtlase kiirusega.

Liitlasvägede tegevus

Lõunas on võtmeküsimus seotud NATO rolliga Iraagi ja Süüria kriisides. Otsene sõjaväeline sekkumine tundub väga ebatõenäoline ja see on hea. Nii kaua kuni NATO liitlasi ei rünnata, oleks alliansi sekkumine Süüria ja Iraagi sõjaväoperatsioonidesse strateegiline viga. Selle asemel peaksid liitlasväed oma missiooni pikendama, jätkates maavägede saatmise asemel õhurünnakutega.

Ebatõenäolisena paistab ka see, et NATO võtab vastutuse sarnaselt 2003. aastaga Afganistanis, kui toetati riigi julgeoleku tagamist ning samal ajal ehitati üles riigisiseseid jõudusid. See mandaat kestis ju rohkem kui kümme aastat.

See aga ei tähenda, et alliansil üldse kohustused Süürias ja Iraagis puuduvad. Vastupidi, NATO peab olema valmis toetama liitlasi, kes on otsustanud sõjaväeliselt sekkuda, ning hiljem ka neid, kes otsustavad panustada stabiliseerimispüüdlustesse.

NATO peab andma tuge ka Euroopa lõunapiiri kaitseks, mis on üle koormatud põgenike sissevooluga – olukord, mida Brexiti toetajad valijate manipuleerimiseks ära kasutasid. Hiljutised otsused saata AWACS radarilennukid Türgi piirile ja alustada patrullmissioone Egeuse mere kohal, on olnud heaks alguseks ning Varssavi tippkohtumine peaks neid ja sarnaseid meetodeid kaasama ka Lõuna-Euroopa eristrateegiasse.

Idaküljest püüab Venemaa taastada võimu suure osa endise Nõukogude Liidu üle ning mängib NATOga rivaalitsedes kassi-hiire mängu, milles Vene sõjalennukid tegelevad õhus pidevalt peaaegu õhupiiri rikkumistega. Teised ohtlikud manöövrid on toimunud liitlaste lennukite ja laevade ligiduses, seda peamiselt idas, kuid ka NATO põhja- ja läänetiibadel.

Püsiv kohalolu

Kuna selline käitumine võib kiiresti eskaleeruda, peab selle kontrolli alla saama, eeelkõige NATO niinimetatud eesrindel paiknemise rakendamise abil. Varssavi kohtumisel tehtavad kokkulepped peavad olema võimalikult lähedased sellele, et tagada liitlasvägede püsiv kohalolu asjassepuutuvates riikides.

Veel üheks puudutatavaks põhiteemaks on NATO valmisolek ja roll uutele väljakutsetele reageerimisel, mis nõuab Newportis kokku lepitud Valmisoleku tegevuskava ülevaatamist, käsitledes sealjuures nii selle tagamise meetmeid (võimaldada Kesk- ja Ida-Euroopa NATO liikmetel rahustada oma rahvastikku ja tugevdada kaitset) ning kohanemismeetmeid (pikemaajalised püüdlused tugevdada NATO võimet reageerida ootamatutele kriisidele). Samuti peaks toetama Walesi Atlandi-ülese side deklaratsiooni järgimist, mis rõhutab vajadust suurema koorma jaotumise järele NATO liitlaste vahel.

Vaja on selgemat plaani

Sõjaväelistes terminites on vaja defineerida mitmerahvuselise NATO kohaloleku detailid. Kesk-Euroopas rotatsiooni alusel liikuvate relvajõudude näol on USA mingil määral näidanud, mida ta on valmis pakkuma. Vaja on aga luua selgem plaan, mis kaasab ka teiste liitlaste sõjaväeosad ning mida toetab reaalne tegevus.

Kesk-Euroopas peab sõjaväeliste jõudude positsioonidele paigutamist hoolikalt kaaluma, et üksuste jaotus ei õõnestaks nende terviklikku koostöövõimet. Samamoodi ei tohi ka relvajõudude rotatsioonil lasta nõrgestada sõjaväeosade tööd. Roteeruvad üksused peavad olema valmis tegutsema ajalimiidis, mille defineerivad poliitilised liidrid.

Lõpuks peab otsustama Ameerika-Euroopa julgeoleku tugevdamise initsiatiivi (Reassurance Initiative) ressursside jagamise Kesk-Euroopa riikide vahel. Kuna partnerite võimekuse parandamiseks lubatud 310 miljonit dollarit ei ole tegelikult eriti suur summa, on potentsiaalsed rahasaajad – sealhulgas ka minu riik Poola – agarad haarama endale sellest võimalikult palju oma infrastruktuuri investeerimiseks.

Kui see ambitsioonikas kava täidetakse, saab NATO Varssavi tippkohtumine aidata taastada lääneriikide ühtsust, et allianss suudaks usaldusväärselt tagada Euroopa pikajalise julgeoleku. Ükski NATO liige ei saa endale lubada selle võimaluse käest laskmist.

 


Bagdan Klich on Poola Senati opositsiooniliider ning varasemalt Poola kaitseminister aastatel 2007-2011 ja Euroopa Parlamendi liige aastatel 2004 - 2007.

Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org