Ahto Lobjakas: uppunud migrandi hotell

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Vahemerel kohtuvad kaks horisonti. Meie, suuremalt jaolt läänlased, vaatame globaliseerumist ja globaliseerumine vaatab meid, kirjutab Ahto Lobjakas.

Täpsemalt vaatavad vastu üleilmastumise esindajaiks kehastunud muumaalased, põgenikud, migrandid – kelleks iganes me neid «teisi» ka ei kutsuks.

Tegelikult need horisondid ei kohtu – asjaolu, mis on korraga paradoksaalne ja traagiline. Nad vaatavad üksteisest läbi. Sündmusehorisontide tegelik lõikumine leiab tavaliselt aset üksnes vägivallatasandil. Kunagi kuulsin Afganistanis Kandahari õhuväebaasis üht ameerika sõdurit teisele ütlemas: siin ei veeda ööd ükski kohalik.

KAF, nagu baasi tunti, oli toona koduks ca 12 000-le NATO sõjaväelasele. Tõlkide ja abitöölistena ootas igal hommikul väravate juures sisselaskmist sadu puštuneid. Veerandtunnise autosõidu kaugusel oli Kandahar, 400 000 elanikuga puštuni pealinn, kus NATO poolelt veetsid öö vaid väga hästi relvastatud eriväelased (mulla Omari kunagises kindluses). Linna ja KAFi vahelisel eikellegimaal sõitsid kohalike autod NATO masinaid nähes ise kraavi. Igaks juhuks, kartes kahe horisondi lõikumist.

Kreekas toimub midagi sarnast, aga suuremal skaalal. 800 000 kolmanda maailma – õigem oleks öelda «muu maailma» – piiriületajat läks eelmisel aastal ühes suunas. Vastassuunas liikus peaaegu 25 miljonit turisti, lõviosa neist Euroopast. Sel aastal on põgenikevool vaibunud, Kreeka kaudu enam Euroopasse ei saa. Enam kui 40 000 hilja peale jäänud uue elu otsijat ootab Kreekas tagasisaatmist jumal teab kuhu.

Turistid tulevad endiselt, 2016 oodatakse rekordaastat – nii vedas noobli õhtusöögi hinna peale Kreeka turismiagentuuri juhiga kihla peaminister Aleksis Tsipras. Kriisid on küll turismis teatud tõrkeid tekitanud, võlateema naasmine koos kevadise põgenikehirmu hooga ehmatas turiste mais-juunis, Kreetal andnud suured hotellid päevapakette ära 12 euro eest. Aga juuni lõpust on hotellid taas täis hooaja lõpuni. Kreeka sisemine devalvatsioon on reaalne. Kreeka päike on reaalne.

Mis ei ole reaalne, on üks horisont teisele. Turistide silmapiirilt aimuvad Kreekas plahvatuse jäljed, mis oleks (vähemalt nii näis) äärepealt hävitanud Euroopa Liidu. Aga väga vähesed viitsivad või soovivad kohalikku Tšornobõli lähemalt näha ja külastada põgenikelaagreid. Sealsamas Kreekas toimuv on turistist sama kaugel kui Parmenides või Anaximandros oma kahe ja poole tuhande aasta vanuste mõtetega. Turisti suhe põgenikekriisi on ajakirjanduslik: halvemal juhul läbi lugude, mis osatavad põgeniku nutitelefoni ja tema reisi «piletihindu», paremal mingigi empaatiaelemendiga. Vahemeres on viimase 15 aastaga uppunud enam kui 30 000 põgenikku, sel aastal enam kui 2000. Paljud Türgi kaudu tulijaist kisti põhja päästevestide poolt, mille materjal vee peal ei püsi.

Igal juhul, Foucault'lik lootus, et vanglaturism võiks külastajatest paremad või mõistvamad inimesed teha, ei toimi. Turistide enamus läheb Kreekasse igasuguse empaatiata, põgenikud on kuurortides viimane asi, mida seal oma raha eest näha tahetakse.

Turisti raha ei ole mõeldud mitte globaalse «teise», vaid iseenda «teise» kohtamiseks. Iseenda «teine» vabaneb sooja päikese all rannal ja hiljem baaris, nädalaks-kaheks, nagu pakett lubab. Põgenik omalt poolt kujutab turistiks olekut ilmselt paremini ette.

See on horisont, millel põgenik sooviks liikumas näha oma lapsi, kui ta ka ise sinna ei jõua. Kuid põgeniku ja selle kaugel terendava silmapiiri vahel kehtestab end üha püsivam ja karmim biopoliitika. Ühe horisondi inimesed isoleerivad end teise omadest üha steriilsemalt. Kaks saksa ajakirjanikku tegid eelmisel aastal läbi inimkatse: kaukaasia migrante mängides tegid nad kaasa osa põgenike teekonnast. Nad kirjeldavad Egiptusest mereteed alustanud süürlaste rabatust, kui Itaalia rannavalvelaeval tervitasid neid valgetes kaitseülikondades ametnikud nagu tulnukad kaugelt planeedilt. Biopoliitika teine serv ulatub nn biomeetriliste passideni, milleta pole viisavabadust ELiga (ja USAga).

Turistid oleks Kreekas nagu omas kodus, aga samas pole ka. Mida näevad puhkajad pronksiajastu palee varemetes Knossoses? Suuresti vaid mälestusi selfie-keppide otsas kaasavõtmiseks (sõna «suveniir» prantsuse originaal tähendabki «mälestust»). Siin on kontrast, mis näib tabavat midagi sügavamat. Puhkajad ei tule Kreekasse nägema oma globaalset vastandhorisonti ega isegi mitte päris Kreekat. Viimane annab paremal juhul puhkusele «autentsema» kulissi.

Tullakse päikese järele, atavismiga, mille irooniat ei nähta: elamaks töövaba elu, mida rahvalikult omistatakse aafriklastele, seda edukamalt, mida pruunimalt lahkutakse. Turistid meenutavad J. G. Ballardi päevitajad, kelle seljaaju reptiiliinstinkt nad lõpuks sooja merre evolutsiooni juurte juurde tagasi ajab. Ometi võetakse rohutirtsuparve või prussakatena kirjeldada põgenikke, kellest igaüks on teinud sügavalt eksistentsiaalse «kõik või mitte midagi» otsuse oma elu ja tuleviku kohta. Põgeniketranspordi konservi eri vormidesse kokkupressitud inimesed ei kuulu enamasti samasse klanni, hõimu ega tihti ka rahvusse.

Päris Kreeka on selles kõiges teenimatu vaeslaps. Ühelt poolt suurte ajalooliste jõudude põrkumise anonüümne tallermaa, on ta teiselt poolt silmatorkav tolmune ja kliimaseadmeta vaesus, mis vaatab turistile vastu niipea, kui ta lahkub kuurortide vööndi gravitatsiooniväljast. See omakorda kinnitab kergelt eelarvamusi. ütleme Kreeka, mõtleme laisku lõunaeurooplasi, kes ei oska oma riiki majandada. Või mõtleme ühiskonda, mis ei suuda oma piire kontrollida. Või mõtleme lihtsalt rannabaaride personali (kuigi see on täna peamiselt Balkanilt). Ometi on Kreeka kolmemõõtmeline koht nagu iga teine. Tänu oma ajaloole ja kultuuri vitaalsusele mitmetahulisemgi kui mõnigi teine. Kõigi kreeka kriiside all jookseb «allasurumatu lõbususe hoovus». Kreeka majandus ripub koomiksilikult õhus, teispool kaljuserva kõrval – aga alla veel ei kuku. Võlausaldajate, Euroopa armust ehk ei kukugi.

Loomulikult on Kreeka teinud vigu, aga süüdi pole see igapäeva-Kreeka, mille elanikud taunivad oma riigi korruptiivset maffialaadset poliitilist kultuuri ja on aastakümneid näinud Euroopa Liidus ainsat lootust kaitsele omaenda eliidi eest.

Mis seob meid üle kõigi horisontide - turiste, kreeklasi, põgenikke? On üldse midagi üldist, millele me võiksime kõik alla kirjutada? Või taandubki inimeseksolu (the human condition) kriisihorisontide üksteisest möödalibisemisele viisil, mida kirjeldab üks palestiina jurist oma silmapiirilt: noored Iisraeli sõdurid mõõdavad hävitamisele mõistetud paletiinlaste kodusid asjalikult, vahetevahel omavahel nalja heites, arvutamaks välja kuhu ja palju lõhkeainet panna. «Nad ei näe meid kui vendi, inimolendeid.» Kas see müür, mis Euroopat peaks ülejäänud avanevast maailmast eraldama, olekski ideaalis Iisraeli «turvatara», mis lahutab inimese inimesest ja kogukonna kogukonnast, aga milles on öko-korrektsed läbipääsud loomade jaoks?

Küsimus on lõppkokkuvõttes meist enesest: kellena me end määratleme? Kas mõtleme inimeseksolu värvigammale tänavapildis kui (bio)esteetilisele probleemile, et «hele» on ilusam? Kaitseme «kommeteks» lahti analüüsitud kultuuri, mis on ammu fiktsioon, hüplikult muutunud ajastust ajastusse ega seo praegu meie endigi ühiskondade vananevaid ja noorenevaid? Või läheme vereni välja (mida me küll kunagi ei näe)? Need kõik on sotsiaaldarvinismi eri vormid.

Oma parimates kehastustes on nad läbi sajandite lõpuks juhatanud liberalismini (silmapaistvalt saksa idealismi ja Briti saarte konstitutsioonilise arengu puhul), enamik ülejäänuist peaks aga sama puu otsa ronimist alustama päris alt. See liberalism, laialt võetuna, on postreligioosne usutunnistus. Ta tunnistab inimeseks kõik need, kellel Kanti sõnul on «inimese nägu» – need, kelle sisimas salgamatult inimestena tunneme ära. Üks kontrollküsimus on, kas siia kuuluvad Vahemerel hulpivad süürlased ja teised vähem õigustatud migrandid. On mingi sügav iroonia selles, et Itaalia on just teatanud kavatsusest üles tõsta vrakk, millel läks põhja hinnanguliselt 700 põgenikku – selleks, et kehad identifitseerida. Surnult on nad nagu meie, teeninud ära tunnustuse inimesena, kui mitte näo, siis nime kaudu.

Mingeid lihtsaid viise selliste irooniate ennetamiseks või ärahoidmiseks pole. Mida tehakse, tuleb teha paremini, hingega. Ja inimliku õiguse pimedamate silmadega. Euroopa poolt vaadates ei saaks toimida Slavoj Žižeki viimase raamatu retsept liberalism maitseasjana üle parda heita ja neokoloniaalse otsustavusega maakera metsikumatele nurkadele vajadusel jõuga oma väärtused peale suruda. Millest Žižek aru ei saa, on vähem sellise ettevõtmise praktiline lootusetus (Afganistan, Iraak, Süüria), kui selle moraalne võimatus. Koloniaalimpeeriumid elasid lahtise otsaga maailmas ja ajaloos, alati (vähemalt tagasivaates) edasi minnes. Praegune Euroopa saaks nii ainult tagasi minna. Re-tribaliseerumine tähendaks aga «meie» tsivilisatsiooni allakäigu ja lõpu algust.