Täpselt sel hetkel, kui Toomas kontoriukse avab, aevastab sekretär südamest. Koosolekuni on veel 13 minutit aega.
Karl-Eduard Salumäe: kõik söövad täna rediseid! Kas sa ei võtagi?
/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
4. juuli 2016, 11:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Too koosolek on nagu koosolek ikka. Aga enne laialiminekut on ülemusel edasi anda üks tavatu teade. Ettevõttel on uued omanikud. See tähendab, et tööandja juriidiline nimi on muutunud.
«Mida see meie jaoks tähendab?» uurib üks kolleeg.
«Mitte midagi. Sisuliselt jääb kõik vanaviisi,» ütleb ülemus.
Töötajad usuvad teda. Nad lähevad tööle täpselt nagu igal teiselgi argipäeval.
Poolteist tundi hiljem astub ülemus ühtäkki uksest sisse. Ta palub kõigil kell 14.30 koosolekuruumi koguneda. Uued omanikud on sõna saatnud: poole kolmest süüakse. Rediseid.
«Rediseid?» kordab Toomas äsja kuuldut ning samal hetkel mõmisevad ülejäänud ruumis olijad: «Ohoh, väga tore!»
«Jah, rediseid. Kas sina ei söö rediseid?» pöördub ülemus Toomase poole.
«Ee... Ei noh, söön ikka. Aga miks rediseid?»
«Aga miks mitte?» pärib ülemus vastu. Kõigi pilgud on Toomase poole suunatud.
«Kõik üheskoos sööme rediseid? Ses mõttes, et ei ole nii, et igaüks, kes tahab, võtab, kunas tahab...» jätkab Toomas kahtlustava pilguga.
«Nii oleks ju kena. Kas selles on midagi veidrat?» püüab ülemus asjast sotti saada.
Toomas ei vasta midagi. Mõtleb omaette.
Veidi hiljem, kui ülemus juba läinud, ei anna kogu see värk talle siiski asu. «Kurat, ei. Ma ei saa aru. Miks me järsku lambist rediseid sööme?» pöördub ta kolleegi poole. «Kas sina, Jaan, tõusid täna hommikul üles ja mõtlesid: «Tahaks räigelt redist süüa.»?»
«Ei mõelnud. Aga mis siis?» küsib Jaan.
Toomasel on juhe koos. Tal ei ole midagi rediste vastu. Juurvili nagu iga teine. Aga mille pagana pärast kõik käsu korras järsku redist tahavad krõmpsutada? Keegi lihtsalt ütleb, ja kõik söövadki?
Seepeale ärkab Toomas üles. See oli uni. Selline veider. Toomas hakkab itsitama.
Tööle jõudes on mees veidra unenäo juba unustanud. Aga kui sekretär täpselt sel hetkel, kui ta ukse avab, südamest aevastab, tuleb kõik meelde. Kiire pilk kellale: koosolekuni on 13 minutit.
Too koosolek on esiti nagu koosolek ikka. Aga enne laialiminekut on ülemusel edasi anda üks tavatu teade. Ettevõttel on uued omanikud. Tehing toimus täna hommikul. See tähendab, et tööandja juriidiline nimi on muutunud.
«Mida see meie jaoks tähendab?» uurib üks kolleeg.
«Mitte midagi. Sisulises mõttes jääb kõik vanaviisi,» ütleb ülemus.
Toomas ei usu oma kõrvu. Kas kõik kordub täpselt nii nagu selles segases unenäos?
Poolteist tundi hiljem, kui ülemus ühtäkki uksest sisse astub, on Toomase laubal külm higi. Ülemus palub kõigil kell 14.30 koosolekuruumi koguneda. Uued omanikud on sõna saatnud: poole kolmest juuakse. Šampanjat.
Ilukirjandusliku jutustuse lõpp.
Mida ma sellega öelda tahtsin? Seda, et alkoholi tarbimise kombestik on ütlemata pentsik, aga me oleme sellega nii harjunud, et ei kipu seda märkamagi. Selleks tulebki asja näitlikustada. Kas või redistega.