On päris selge, et riik peab end trimmi tõmbama: vähem rasva, rohkem lihas-, luu- ja ajumassi. Samas ei tohi riigivalitsemise «kahanemisega kohanemise» mõtteviis üle kanduda kogu riiklikule poliitikale ja Eesti elule. Ei tohi leppida mõttega, et kasvu – rahvastikust majanduseni, kultuurist teaduse ja tehnoloogiaarenduseni jpm – ei ole ega saa ka vähegi arvestataval määral olema.

Jagame samasugust protestantlikku kultuurijuurt paljude maailma edukaimate riikide ja rahvastega. On loomulik olla kokkuhoidlik ning alati otsida, kuidas teha oma tööd tõhusamalt ja mitte raisata raskelt tulnud töövilja ülemäärasele kullale ja karrale. Sama loomulik peaks olema seegi, et me tahaks alati kasvada ja edeneda, mitte vaid nukruseseguselt hõisata «kestliku kahanemise» üle. Koonerdamine pole kokkuhoid, ütleb vana hea kõnekäänd.

Tavaliselt on riigireformi põhjenduste seas esikohal rahvastiku vananemine ja kahanemine. Õigusega. Kui töökäsi jääb vähemaks, tulebki muuta oma tegevused tõhusamaks. Muidugi on variant ka vana rasva arvelt liugu lasta ja mitte ette muretseda millalgi tulevikus saabuva kokkuvarisemise pärast. Õigupoolest tuleks küll tõhusust otsida kogu aeg, mitte üksnes kriisis või kriisihirmus olles.

Teiselt poolt on kokkuhoiu kõrval tarvis ka julget, inspireerivat, edasiviivat, kõigile Eesti inimestele edu ja heaolu tõotavat poliitikat. Riigireform lubab põhimõtteliselt, et riik ei taha olla inimestele, nende erainitsiatiivile ülemäära suureks koormaks. See on hea sõnum, ehkki detailide üle tuleb paratamatult vaielda. Tõsiolude tunnistamine poliitikute poolt on igati kiiduväärne, ehkki maailmas kahjuks üpris haruldane. Samas öelgem utsituse ja hoiatusena ka seda, et pelgalt praeguse hetke tõeks tunnsitamisega piirdumine on siiski analüütiku, mitte liidri, eestvedaja tase.

Eesti on olnud riigina äärmiselt dünaamiline ja ergas, suunatud kasvule ja sisulisele arengule peaaegu kõigis olulistes valdkondades. Meie riigi hoogne taastamine ja julged ning teravmeelsed kaasaegsesse maailma liitvad ideed 1990ndatel ning ka nüüdsed säravad mõtted ei tohi saada maetud «niikuinii kahaneme»-juttude alla. Riigireformi vaim peab olema tulevast kasvu toetav, mitte hingeliselt hävitav. Meil tuleb leida ka nüüd õige tasakaal sügavalt meie kultuuris oleva ja muutumise vahel.

Üks näide on väljapakutud neli regiooni. Esiteks tunnistagem, et kohtutest ja politseist kiirabini meil juba käivadki asjad nii – mõistuspärane valdkondade juhtimine pole jaksanud ära oodata üldist riigireformi. Ometi on maakonnad ka inimeste identiteedi osa, ehkki teame, et mõni praegustest maakondadest on ajalooliselt üpris uus. Isegi kui riigihalduse mõttes peaksid maakonnad kaduma, tuleks mõelda sellele, millisel moel jäävad need alles kultuuriliselt.