Kaire Uusen: eestlane välismaal – härra mittekeegi

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Kõik peavad loomulikuks, et sisserändajate oskused-teadmised Euroopas eriti ei maksa, mistõttu jäävad nad tööturul kehva seisu, aga kahjuks ei leia kõrgelt haritud eestlased, lätlased jt Euroopas nii mõnigi kord oma tasemele vastavat tööd, kirjutab Kaire Uusen.

Nii nagu meie vaatame sisserändajaid, vaatavad kahjuks paljud rikkamad riigid meid kahtlustavalt, kas see haridust tõendav dokument on ikka õigel teel saadud või kas Eestis omandatud oskusi võib ikka usaldada. Eesti on olnud 25 aastat iseseisev, kuid võrdväärseks pole me teiste silmis ikka saanud. Sama käib muidugi ka teiste idaeurooplaste kohta.

On muidugi üksikuid tujutõstvaid erandeid – mõni helilooja, mõni dirigent, mõni euroametnik –, aga neid näiteid, kus eestlane ei saa oma võimetele vastavat tööd ja läheb lihttööd tegema, on kahjuks mitu korda rohkem. See suhtumine on tavaline isegi Soomes, kus eestlased pole ometi võõrad ning kus suudame keele kergemini ära õppida kui mõnes teises riigis.

Mitte keegi ei kujutaks ei Eestis ega Soomes ette olukorda, et soomlane tuleks Eestisse tööle madalamale postile kui ta oli kodumaal. Vastupidi, kui soomlane, rootslane või keegi teine siia tuleb, peab ta teenima rohkem või omama väga prestiižset ametikohta. Kui eestlane läheb Soome, siis olgu ta kui haritud või kogenud tahes, satub ta igal juhul madalamale ametikohale.

Usun, et eestlane on tubli ja eeskujulik, aga mõjuvõimu tal paraku pole ja keegi teda ei kuula. Kui mingi ime läbi jääb ametinimetus samaks, mis tal oli kodumaal, teenib ta kindlasti vähem kui sealsed kolleegid. See ei käi aga Rootsist, Taanist, Inglismaalt või Ameerikast tulnud kolleegi kohta – nemad on vähemalt samal tasemel kui enne oma kodumaal. Nii on lugu Soome läinud (Eestis õppinud) arstidega, kes on seal üldjuhul kõige madalamal astmel, ning töötavad asendajana isegi siis, kui tundub, et nad on heal järjel.

Tuttav eestlane õppis ühes Euroopa tuntud ülikoolis, lõpetas maksimumtulemustega, kuid hoolimata pingutustest ei leidnud väärilist tööd. Ikka jäi konkurssidel teiseks või kolmandaks ning päris marjamaale ei pääsenudki, kuni tuli Eestisse tagasi, kus tegi kohe hüppe karjääriredelil. Kehvemate tulemustega vanade EL riikide noored said hea töö aga üsna kergesti.

Eelmisel nädalal kiitles mu tuttav taanlane, kuidas nende näitlejad on tõusnud maailmas kõrgesse hinda, pääsevad Hollywoodi, Briti kvaliteetsarjadesse jne, rääkimata Põhjamaade filmidest, mida ostetakse ja näidatakse üle maailma. Ometi räägivad taanlasedki inglise keelt väikese taani aktsendiga. Kui tegin intervjuu ühe kauni eesti näitlejannaga, kes valdab vabalt kolme võõrkeelt, käis mul peast läbi mõte – miks eestlased sinna ei jõua? Mis jääb puudu? Taanlased ei ole ju ilusamad või andekamad.

Üks teine välismaalane arutas kõva häälega, kuhu ta järgmiseks läheb – kas Suurbritanniasse või Šveitsi, märkides, et see on väga lihtne, tuleb saata CV oma valdkonna ettevõtetele, näidata oma töökogemust, ja varsti ongi oodata intervjuukutset. Tal oli tavaline kõrgharidus, tegemist ei olnud IT ega insenerivaldkonnaga, kus iga spetsialist olenemata nahavärvist ja usutunnistusest on oodatud, vaid kõige tavalisema kontoritööga. Sama meest üllatas asjaolu, et Eesti õpetajad või teised kõrgharidusega inimesed lähevad välismaale lihttööd tegema. «Miks? Kuidas see võimalik on?» ei jõudnud ta ära imestada. Ta teab, et Eestis on madalad palgad, aga ta ei saanud aru, miks minna tegema kehvemat tööd.