Jelena Skulskaja: igatsus teeklaasihoidjaga tee järele ehk Paroodia paroodia

Jelena Skulskaja Foto: Mihkel Maripuu

Paroodia, ma usun, on küllap kõige peenekoelisem kunstiliik. Paroodiat mõistab ainult see, kes tunneb originaali, tabab ära, mida nimelt originaalist moonutatakse, paisutatakse, groteskseks muudetakse, naerualuseks tehakse, ja siis ise otsustab, kas võtta see kõverpeeglikujutis vastu või mitte, kas naerda selle üle kogu südamest, rõõmurõkatusega, või hoopis ärrituda, kui paroodiaks on muudetud midagi üllast ja püha.

Näiteks on meie ajalehtedes ilmunud terve hulk teateid politseinike ründamise ja nende peksmise kohta. Minu meelest annavad need faktid tunnistust sellest, et meil ei ole mitte politsei, vaid politsei paroodia. Korravalvurite paroodia, kellega hõlpsasti tulevad toime purjakil naisterahvad või baarist välja visatud jommis paarike. Ma olen ise mitu korda kuulnud politseinike suust, kuidas nad siiralt kurdavad rahvamasside ja öiste vahetuste pärast, väljendavad pelgust konflikti sekkumise ees.

Aravõitu, uje politseinik – see ei ole tragöödia ega melodraama, see on komöödia, ekstsentrism, palagan. Asutagem siis veel üks politsei, mis hakkab kaitsma politseinikke nende otseste kohustuste täitmise eest: anname igale politseinikule kaitseks kaasa teise politseiniku, kuni neid ei peksa läbi mõni svipsis naisterahvas, aga kui peksab, siis loome veel kolmanda politsei esimese kahe kaitsmiseks.

Ses loos – vähemalt kujul, nagu seda esitab ajakirjandus – on omavahel segunenud kaks arusaama, kaks kõlbelist normi. Kas mis tahes inimese peksmine peaks olema karistatav ja hukkamõistev? Vaieldamatult! (Palun manage näole range ilme.) Kas riigis peaks olema politsei, mis ei suuda isegi enda eest seista, rääkimata kodanike kaitsmisest? Ma olen kindel, et seda ei ole vaja! (Palun manage näole mõtlik ilme.)