Karl Oskar Villsaar: miks sa ikka veel siin oled? (7)

Karl Oskar Villsaar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees

Just nii küsis Jean-Claude Juncker Briti Iseseisvuspartei (UKIP) juhilt Nigel Farage’ilt möödunud nädalal Europarlamendi istungil. 

Farage tuli assamblee istungile eelmise nädala Brexiti tulemuste õnnejoovastuses. UKIPi liider käitus, nagu kuuluks terve assamblee temale. Huvitav on sealjuures see, et ta otsis tähelepanu kohast, kus ta ise ei soovinud olla ja, olgem ausad, enamik kolleege ei soovinud teda näha.

Rahva rahulolematust on väljendatud, Briti raadioside Brüsselis on «over and out», seda on kinnitanud nii tulevased brittide juhid kui ka Euroopa Liit ise. Otsust peab austama. Rahvas väljendab enamasti pahameelt sotsiaalmeedias, brittide nördimus sai reaalsuseks aga referendumi teel. Ometigi on tarvilik küsida, miks ei ole kodanikud ja euroskeptikud Europarlamendiga rahul.

Struktureerides selle rahulolematuse kahele pinnale, saame esiteks parlamendisaadikud ja teiseks nende tehtud töö. Saadikud valime meie, kodanikud. Tehtud tööd hinnates on igaühel meist oma subjektiivne mõõdupuu, mis lähtub meie huvidest ja soovidest ning on vaid meile endile seletatav. Olgu selleks siis rahulolematus sissetulekute ja immigratsiooni üle või heameel vabaliikumise ja haridusvõimaluste pärast.

«Mitte keegi teist pole oma elu jooksul korralikku ametit pidanud,» leidis Farage, kes teenib ise juba 17 aastat parlamendisaadiku kogukat kuupalka. Miks ta siis ikka veel siin on? Üks põhjus on valija kohus enne hääletamist suurem kodutöö ära teha. Hilisemad pretensioonid rahuldatakse alles viie aasta pärast.

Teine punkt lähtub esimesest ja selleks on parteide nagu UKIPi või Marine Le Peni Rahvusrinde valimine Europarlamenti. Kuigi Euroopa Liit on mulle kinkinud minu suurima vara – hariduse –, on minus midagi, mis saab aru nende valikute tagamaadest, milleks enamasti ongi pettumus Euroopa Liidus.

Probleem seisneb selles, et liidu töö ei parane, kui parlamenti valitakse saadikuid, kes ise seal olla ei taha. Euroopa kodanike elu hõlbustamiselt liigub põhiaur bürokraatliku täppisteaduse ja parlamentaarse sõimusõjani, mille filigraansemaid näiteid on Farage’i esituses meediakeskkondades kõigile vaatamiseks olemas.

Kindlasti ei tähenda see, et parlamendi töösse kriitiliselt suhtuvaid saadikuid pole Euroopa Parlamenti tarvis. Vastupidi, neil, kes «koridoridesse kaduda ei lubanud», oleks viimane aeg endast märku anda ja defineerida ennast Euroopa seadusandjana.

Euroopas on tohutult probleeme, eelkõige majanduslikke, aga ka humanitaarseid, ja nende lahendamine ei lähe Suurbritannia lahkumise järel lihtsamaks. Sellegipoolest on rahva ja liidu tervise huvides vaja käituda analüütilisemalt ja järgmistel kordadel mõelda, kas ei oleks parem, kui meid esindaks keegi, kellelt ei peaks küsima: «Miks sa ikka veel siin oled?»

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles