Andrus Karnau

FOTO: Pm

Kui võtta kokku Eesti Energia nelja aasta tegevuskava, mida ettevõte jaanide eel suurema kärata ajakirjanikele tutvustas, lubab riigifirma aastal 2020 teenida rohkem raha kui kunagi varem.

See on ambitsioonikas plaan. Eriti kui arvestada, et 2016 on esimene aasta üle teab mitme, kui firmal on näpud nii põhjas, et ei saa maksta dividende. Energiaturud on üle maailma madalseisus.

Kui midagi on tegevuskavas uut, siis on see taastuvenergia suuremahuline tootmine. Ettevõtte siht on jõuda nelja aastaga niikaugele, et 40 protsenti tuleks taastuvaist allikaist. Kui visata võllanalja, suudab ettevõte põlevkivikatelde sulgemisega saada kogu toodangu taastuvaist allikaist. Aga see pole eesmärk, sest keskkonnakaitsjate aina paisuvast lobist hoolimata panustab ettevõte endiselt suurelt ka põlevkivile. Vähemalt 30 aastaks lubab firma põlevkivikäitamist jätkata. Mis pole ka ime, sest uus õlitehas ja elektrijaam eeldatavasti umbes nii kaua töötavadki.

See on vastuoluline sõnum keskkonnakaitsjaile. Ühelt poolt on rohelise mõtteviisi jaoks justkui hea, et ettevõte panustab suurele uuele tuulepargile, aga samuti valmistub kütma suures mahus hakkpuitu. Teisalt pole näha, et keskkonnale hukatuslik põlevkivi kaevandamine ja põletamine kaoks. See pole valikuvariant, et tootmine sulgeda.

Ettevõte ütleb oma programmis, et kui nafta maailmaturu hind küünib üle 60 dollari barrelist, hakatakse kaaluma teisegi uue õlitehase investeerimisotsust. See arv on tähtis kahes tähenduses. Kunagi varem pole ettevõte kinnitanud, millisest hinnatasemest alates on õli tootmine tasuv. Juhtkonna põhjalikust vahetusest hoolimata pole ettevõtte eesmärgid muutunud.

60 dollari piiri nimetamine lööb ilmselt suu lukku ka konkurentidel, kes on aastaid kadedalt sosistanud, et Auvere uue õlitehase tasuvuspunkt on nihkunud juba üle 100 dollari piiri, viidates sellele, et riigifirma on teinud mõttetult kuluka investeeringu.

Euroopa kliimapoliitika on ettevõttele pärale jõudnud – et ainus tasuv tootmisviis praegusel elektriturul ongi rohkelt subsiidiume saavad tuulepargid või hakkpuidujaamad. Ka viited päikeseenergialahenduste tegemisele on ettevõtte tegevuskavas olemas.

See ongi kolmas oluline märksõna. Nimelt püüab ettevõte oma peamise eesmärgi – võimalikult suure rahahunniku teenimise – saavutamiseks leida uusi kõrvaltegevusi riskide maandamiseks. Riskid on suured. Mitte ainult nafta hinnas, sest õigupoolest on kogu Eesti õlitööstuse maht väga väike. Kuna tehased jätkavad õliajamist, lubab nafta hinna tase 40 ja pisut peale ilmselt katta vähemalt muutuvkulud. Kapitalitootluse tagamiseni see ilmselt ei küüni. Kõrvaltegevuste hulgas on üks huvitavamaid suurte serveriparkide meelitamine Eestisse. Need oleks energiafirmale nagu Sampo, mis jahvatab katkematult rikkust stabiilse tarbimisvooga.

Teine, veelgi ägedam on aga soov põletada vanu kumme. Eestis jääb autodest üle umbes 15 000 tonni vanu rehve aastas. Need kipuvad ummistama nii metsaaluseid kui ka pealinna ministeeriumide sissepääse, aga ometi saaks neist ajada õli ja kütta sellega Tallinna linna. Eesti Energia õlitehase võimekus oleks ilmselt mitu korda suurem kui Eesti vanade rehvide aastakogus.

Kõik Euroopa traditsioonilised elektritootjad on hädas, sest turukorraldus, mis soosib tuult ja hüdroenergiat, on söönud nende tulu. Mis seal ikka, nad võiks ju saata konkurentsiheitluses alla jäänud ettevõtete surnuaiale, kui poleks külmi ja tuuletuid talvi. Nii et saame näha, kas Eesti Energia hindas riske õigesti ja teenib rohkem raha kui kunagi varem või...