Türgi viimase viie aasta välispoliitikat on palju kritiseeritud. Olemuselt pragmaatilist ja eelkõige majandusele suunatud nn 0-probleemi poliitikat naabritega saatsid tagasilöögid mitmel rindel.
Tellijale
Hille Hanso: Uus Türgi sõbruneb Iisraeli ja Venemaaga (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nn araabia kevadest saadik on rahvusvahelised suhted olnud pingelises Lähis-Ida regioonis pinevad ja Türgit on kujutatud kui uus-osmani ambitsioonidega emotsionaalsete ja mitteratsionaalsete välispoliitiliste otsustega riiki.
Lahkhelid regiooni riikidega Süüria saatuse asjus, külmad suhted Armeeniaga, suhete katkestamine Egiptusega pärast president Mohamed Morsi kukutamist ja vastuolud Iraagiga sõjalise sekkumise pärast tema territooriumil on vaid üksikud näited.
USA ja Euroopa Liiduga koostöö toimib, kuid mõlema valitsuse retoorikat jälgides pole samuti võimalik üleliia sooje toone tabada. Hoolimata planeeritud majanduskoostööst avanenud Iraaniga, tekitab Iraani regionaalne ambitsioonikus ikka veel konkurentsi ning usaldamatust.
Turbulentses Lähis-Idas on varem võrdlemisi aktiivne Balkani-suund jäänud pigem tagaplaanile. Samuti teevad Türgile palju kahju riigivälised jõud regioonis – Daesh ehk ISIS ja erinevad kurdi separatistlikud organisatsioonid.
Küprose küsimus on konflikti ajalugu arvestades küll kõige paljutõotavamas seisus, kuid siin on oht, et protsess jääb lahenduseta venima. Tõeliselt positiivsed suhted on naabritest vaid vennasriigi Aserbaidžaaniga ning mitmete Aafrika riikidega, kus Türgi näeb suurt potentsiaali majanduskoostööks.
President Recep Tayyip Erdoğani ambitsioonikas nn Uue Türgi projekt peab keerulisel ajajärgul tõestama, et Türgi on kindlalt regionaalsete liidrite hulgas stabiilse majandusega riik. Seetõttu on plaanis mitme olulise regionaalse jõuga suhteid parandada.
Eesmärk, mida Türgi valitsuspartei tihti rõhutab, on tõusta maailma kümne suurima majanduse hulka, ning selleks on kahtlemata vaja häid partnereid. Kui majandus näitab jätkuvalt kasvutrende, on ühtlasi võimalik tõestada, et autoritaarne riigivalitsemine õigustab end.
Esimese sammuna on Türgil käsil suhete taastamine ja normaliseerimine Venemaa ja Iisraeliga, kahe riigiga, kes tekitavad Lähis-Ida jõududest paljudes vastakaid tundeid.