Allar Jõks: rumalad britid ja alalhoidlikud eestlased ehk kas kõiges on süüdi rahvahääletus?

Allar Jõks Foto: Mihkel Maripuu

Vandeadvokaat ja presidendikandidaat Allar Jõks kirjutab, et Brexitist on vaja teha õiged järeldused.

Ei maksa teeselda: Brexitini viis kriis Euroopa Liidus. Nii võttis 24. juunil hääletustulemused kokku Poola peaminister Beata Szydło. Itaalia peaminister Matteo Renzi võrdles Euroopa Liitu majaga, mille renoveerimisvajadust kinnitas ilmekalt Suurbritannia referendum. Samasugused üleskutsed kõlasid paljudest pealinnadest.

Aga milline oli Eesti riigijuhtide esimene hinnang? Peaministri sõnul on oluline, et referendumile ei järgneks pikem poliitilise ebaselguse ja majandusliku ebastabiilsuse periood. Välisminister rõhutas, et referendumi tulemus ei muuda Suurbritannias viibivate ja sinna reisida kavatsevate Eesti kodanike jaoks päevapealt midagi. 

Eesti nn peavoolupoliitika ongi Brexiti-pohmeluses keskendunud teisejärgulistele küsimustele: kuidas ELi eesistumisega hakkama saada ja kuidas brittidega lahkumisläbirääkimisi pidada. Justkui peielauas arutataks, kellele kadunukese püksid jäävad.

Jah, brittide lahkumine tuleb vormistada. Kuid olulisem on vastus küsimusele: milline on Euroopa viie või kümne aasta pärast? Nelja Kesk-Euroopa riigi, nn Visegrádi grupi peaministrite arvates tuleb Euroopa Liitu reformida, et taastada kodanike usk. Meie peaminister arvas riigikogus, et Euroopa Liitu pole mõtet süüdistada.

Kas selline erinevus hinnangutes Brexiti järelmitele ja Euroopa tulevikule on seotud eestlasliku alalhoidlikkusega või ongi Maarjamaalt vaadatuna Euroopa Liit peenhäälestatud toimiv masin? 

Vaieldamatult on tugev Euroopa Liit Eesti julgeolekupoliitika alus ja välispoliitiline eesmärk. Seda arusaamatumaks jääb, miks meie poliitiliste liidrite tegevus seda ei peegelda.

*Kuidas ära hoida Euroopa Liidu nõrgenemist?

Kui Brexitis on süüdi ainult rumalad britid (nagu meil armastatakse arvata), kes lasid end populistidel ära hullutada, siis oleks üks lahendus keelata referendumid samasugustes küsimustes. Aga kui referendumil oleks olnud vastupidine tulemus, kas siis tunneksime uhkust rahva tarkuse üle? Kui ühe poole selgitustöö jäi nõrgemaks, siis ei maksa selles rahvahääletust süüdistada.

Just rahvahääletuse kaudu saadav legitimatsioon aitaks murda muljet, et EL on eliidi projekt. Demokraatia seisnebki selles, et valijatel on õigus teha valesid valikuid. Vastupidine järeldus tähendaks, et ka riigikogu valimised võiks ära jätta, sest rahvas valib sinna nii populiste, lolle kui ka vargaid.  

Teine võimalus on proovida taastada usaldus Euroopa Liidu vastu. Selle eelduseks on aga aus diagnoos ELi tervisele. Nii nagu kaalu peal kõhu sissetõmbamine ei taga paremat tulemust, nii võib haigusnähtude eiramine viia amputeerimiseni. Seda üllatavam, et Angela Merkel välistas  äsja lõppenud Euroopa Ülemkogul ELi aluslepingute reformimise, sest küsimus ei ole selles, kas vaja oleks «vähem või rohkem Euroopat», vaid selles, et teha paremaid tulemusi.

Bulgaaria mõtleja Ivan Krastev on tabavalt märkinud, et kui finantskriis tõi Euroopa Liidus kaasa lõhe põhja ja lõuna vahel, siis rändekriis taasavas lõhe ida ja lääne vahel. Lisaks on aastaid poolvaljult sosistatud osa riikide soovist luua n-ö kahekiiruseline EL.

Seda lõhet on vaid ELi tuunimisega raske ületada. Seetõttu julgen kahelda, kas lahendus «midagi ei tule teha teisiti, tuleb teha samamoodi ja paremini» toob meile parema Euroopa.

Euroopa Ülemkogu koguneb taas 16. septembril Bratislavas, et arutada Brexiti-järgse Euroopa Liidu tulevikku. Eriarvamuste joon jookseb küsimuses, kas rohkem föderatiivset Euroopat või enam otsustusjõudu liikmesriikidele. Sellega haakub ka küsimus, kas ELi tegevus peaks piirduma ühise majandusruumi toimimisega või reguleerima ka kodanike elukorraldust. Kahetsusväärselt ei ole teada Eesti praeguste otsustajate seisukoht selles välispoliitiliselt üliolulises küsimuses.

Marko Mihkelson on kirjutanud, et kui keskenduda üksnes brittide lahkumisjuriidikale, siis pole välistatud, et peagi hakkame käsitlema juba uut lahkumist. Nõustun temaga, et Euroopa reformidebatt peaks jõudma riigikogu suurde saali oluliselt tähtsa riikliku küsimuse aruteluna. Mida varem, seda parem, kuid igal juhul enne septembrit.

Öeldakse, et tark ei torma. Aga loll jääb alati hiljaks.