/nginx/o/2015/02/02/3732293t1h8204.jpg)
Paar nädalat tagasi USAs Orlandos aset leidnud massitulistamine nõudis 50 inimelu (kaasa arvatud tapja enda oma) ja vigastas veel enamaid, mõnda neist väga tõsiselt. Lisaks jättis õhku see ka vähemalt kolm küsimust, mis vajavad vastuseid, kirjutab filosoof Bernard-Henri Lévy.
Esiteks, suuremas osas USAst on probleem sõjarelvade lihtsa kättesaadavusega. Arvatakse, et Ühendriikides on kasutusel mitu miljonit AR-15 tüüpi poolautomaatset relva (sama tüüpi, mida kasutati Orlando tapatöödes, ja mida kasutasid USA sõdurid Afganistanis ja Iraagis).
Enamikes USA osariikides on relva hankimise kriteeriumiks see, et inimene on vähemalt 18 aastat vana (kolm aastat vähem kui vaja selleks, et tarvitada alkoholi), et teda ei oleks kriminaalkorras karistatud ja et tal ei oleks silmnähtavalt probleeme vaimse tervisega.
Enamik ameeriklastest peavad relvade omamist põhiõiguseks, just nagu seda määratleb Ühendriikide põhiseaduse teine muudatus. Tõepoolest, pärast seda, kui Charlton Heston, Wayne LaPierre ja teised Rahvusliku relvaliidu mõjuvõimsad liidrid on aastakümneid rääkinud, et ei ole paremat viisi enda ja oma pere kaitsmiseks, on ameeriklaste käes enam kui 300 miljonit tulirelva.
President Barack Obama on öelnud ja üle korranud seda, mida mõistlik ameeriklane mõistab: selline hulk ründerelvi - mis võivad olla kujult väiksed, kuid hävitusjõult suured - privaatses kasutuses moodustab nähtamatu kuid seadusliku arsenali. See on viitsütikuga pomm, millest kõik on teadlikud. Probleemi ulatust arvestades ei ole küsimust, kas tulevikus leiab aset veel sellised tapatöid nagu Orlandos. See, et leiab, on juba ette teada. Küsimus on üksnes millal ja kus.
Teine küsimus puudutab radikaalset islami ja piirideta sõda, mille see on maailma vastu kuulutanud. Võib ju rääkida edasi „üksikust hundist“, kes vajus terrorismi leeri nagu teised vajuvad õhtuti voodisse. Võib kuulata uuesti ja uuesti sõprade ja pere tunnistusi, et nad ei osanud sellist asjade käiku ette näha, et sellele ei viidanud ükski märk, et tapja oli hea laps, viisakas naabrite vastu, ja miksi temas ei äratatud kahtlusi.
Võib ka loobuda mõttest, et tapja oli seotud terrorirühmitusega; ISIS ei kirjutanud rünnakut enda arvele enne, kui tapja ise rünnaku ajal sellele ustavust kinnitas ja nii oma teole sildi külge pani. (See ei ole nii ebaharilik nagu mõned arvavad: Itaalia Punased Brigaadid töötasid mõnikord samal moel.) Fakt on, et tapja külastas sageli Fort Pierce´i mošeed, mis on kujundanud veel vähemalt ühe Süüriasse võitlema läinud ameeriklase.
Ja siin on meile veel üks kinnitus sellele, mida ma olen väitnud alates ajast, kui kirjutasin raamatu Wall Street Journaali ajakirjanikust Daniel Pearlist ja Pakistani poolt juhitud rühmitustest, mida ta oli uurinud ajal, mil ta rööviti ja mõrvati. Ühendriigid ei ole džihadismi vastu paremini kaitstud kui teised riigid – ja see fakt teeb ärevaks.
USA ei ole fanaatilise islami ja selle mõrtsukate jaoks vähem oluline sihtmärk kui Euroopa. Selle asemel, et korrutada nagu katkine grammofon, et „sellel ei ole midagi pistmist islamiga“, on aeg tunnistada, et USAst on saanud järjekordne lava, kus toimub võitlus radikaalse islami ja valgustatud islami vahel.
Ja viimaseks on küsimus homofoobiast ja geidevastasest vägivallast. Ma olen kaotanud järje, kui mitu USA osariiki on läinud Obama administratsiooni vastu kohtusse, kuna selle regulatsioone on nähtud üleliia „geisõbralikena“. Orlando veresauna saab vaadata kui hiljutist episoodi surmaga lõppenud rünnakute seerias, mis ulatub tagasi vähemalt aastasse 1973, mil 32 meest, kelle ainsaks süüks oli geiks olemine, New Orleansis UpStairs Lounge´is elusalt põletati.
Euroopas ei ole samasooliste abielu lubavad seadused ja diskrimineerimisvastased meetmed hoidnud ära üleskutseid „homod ahju“, või, kui autor juhtub olema heas tujus, siis üleskutseid allutada geid sundravile. Need on vaid mõned kinnitused meie inimlikkusele, mida võib leida sotsiaalvõrgustikest, ja piisavalt sageli ka väljastpoolt internetti.
Ja siis on veel Venemaa, kus kunagi varem ei ole olnud nii raske olla gei kui Vladimir Putini autokraatse režiimi all. Julgustatuna Kremli geivastase hoiaku poolt (Venemaa tervishoiuminister kirjeldas geisid vaimselt haigetena) ja liidus õigeusu kirikuga, püüavad kodanikud geisid, häbistavad neid, sunnivad jooma uriini, peksavad avalikult, ja mõnikord ka tapavad neid.
Orlando tapatöö tuletab meile meelde, et geid inimgrupina on džihhadistide sihtmärkide seas, koos juutide, kristlaste, jumalateotajate ja ususttaganejatega. ISISe inkvisitsioonikäsiraamat on lisanud geid poliitilisse hukkamisnimekirja, kuulutades nende vastu samasuguse halastuseta sõja.
Selle režiimi all on geisid lükatud alla katuselt, maetud elavalt, kividega surnuks pillutud, piinatud ja sandistatud. Nüüd me teame, et Euroopas ja Ühendriikides on neid ka hukatud üheliikmelise laskekomando poolt.
Prantsuse filosoof Bernard-Henri Lévy on üks liikumise Nouveaux Philosophes (Uued Filosoofid) asutajatest. Tema teoste hulka kuulub näiteks „Left in Dark Times: A Stand Against the New Barbarism“.
Copyright: Project Syndicate, 2016
/nginx/o/2017/05/30/6726793t1hbe96.png)