Marten Juurik: kas poliitikud oskavad 16-aastase valijaga ümber käia?

Marten Juurik Foto: Erakogu

Järgmisel aastal toimuvad Eestis esmakordselt kohalikud valimised 16-aastaste noorte osalusel. See tõstatab ilmselt küsimuse, kuidas nooremat valijaskonda valima meelitada, ent siin peitub oht, et noorte kõnetamisel pöördutakse taas stereotüüpiliste käsitluste juurde, kirjutab endine Tartu Noortevolikogu esimees ja Tartu Ülikooli kommunikatsioonieetika nooremteadur Marten Juurik.

Rääkides noortest ja poliitikast, eristuvad mõningad peamised teemad: noorsootöö ja noortepoliitika, noorpoliitikud, valimisea langetamine, noorte esinduskogud ning poliitilise suunaga noorte huvitegevus (näiteks väitlemine). Kõigi nende puhul on kesksel kohal noor. Noorsootööseadus defineerib noort kui 7–26-aastast füüsilist isikut. See aitab küll selgitada, kes on noorsootöö peamine sihtrühm, kuid ei aita mõista, milline on noorte suhe poliitikaga.

Esimene suurem probleem noorte ja poliitika puhul on täisealisus, mis vähemalt juriidiliselt piirab suurel osal noortest õigusi enda kohta otsustada ja ühiskonnas kaasa rääkida. Kohalikel valimistel on nüüdseks valimisiga langetatud 16 eluaastale, mistõttu peaks justkui kõigil 16–26-aastastel noortel olema täiskasvanutega võrdne õigus kohaliku tasandi poliitikas kaasa rääkida. Sellega harjumine võtab ilmselt aega, ent õiguslikud barjäärid pole ainsad, mis noorte poliitilist tegevust piiravad.

Teemade piiratus

Üks selliseid piiravaid tegureid on teemade jaotus vanusegrupiti. Noortele suunatud teemad on pigem «pehmed» ja seotud vaba aja veetmise, hariduse, huvitegevuse, spordi, kultuuri ja ka ühistranspordiga¹, samas kui neile vastanduvad tõsised, sisukad ja keerulised teemad, mis on justkui jäetud vanemate pärusmaaks. Selline eristus ilmneb kõige selgemalt juhul, kui suured poliitikud küsivad väikestelt poliitikahuvilistelt nõu poliitiliste otsuste kohta.

Iseenesest pole selles eristuses midagi uut ning sellele on varemgi tähelepanu pööratud.² Oluline on pigem selle eristuse püsivus ja üldkehtivus: kui käid koolis, tead midagi haridusest; kui teed trenni või on muid hobisid, siis tunnetad huvitegevuse ja spordivaldkonna probleeme. Selline seostamine on lihtsustav ja kohati stereotüüpne: samamoodi võiks väita, et naiste teemad poliitikas piirduvad peamiselt kodu ja lastega. Samas võib mõni bioloogiahuviline põhikooliõpilane, kes võib-olla ka olümpiaadidel osaleb, teada linnakeskkonna elu- ja liigirikkusest palju rohkem kui suurem osa volikogu liikmetest ja oskaks ilmselt midagi arvata näiteks oma linnaosa üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande sisu kohta.

Pidev noorte-mittenoorte teemade eristus taandab noored pikapeale üheks huvigrupiks paljude seas. Veelgi enam, ka mõned aktiivsemad noored ise näevad noori eelkõige huvigrupina.³ Ent noori ei tohiks mingil juhul pelgalt selleks taandada. Käsitletakse ju noortena ühtmoodi nii esimesse klassi minejat kui ka 26-aastast ema või isa. Tegemist oleks sel juhul väga kirju huvigrupiga, kelle puhul ühe keskse probleemi või eesmärgi leidmine poleks kuigi lihtne. Teiseks ei määra kategooria «noor» kuidagi inimese huvisid, teadmisi ega kogemusi. Tõsi, suuremat osa noori ühendab see, et nad käivad koolis – algkoolist kõrgkoolini välja –, kuid see on ka kõik. Erinevalt paljudest muudest väljakujunenud huvigruppidest, keda üldiselt ühendab ühine eesmärg või agenda, ei ühenda noori pea miski.

Seetõttu on oluline hoiduda noortest ja poliitikast rääkides stereotüüpilistest eristustest. Vastasel korral kipuvad ikka aeg-ajalt esile kerkima teatud negatiivsed üldistused – vaid pensionile mõtlevad eakad või eluvõõrad noored –, mis ühiskonna eri osade koostööd pigem pärsivad. Ka positiivne stereotüüpne käsitlus noortest on ülekohtune noorte suhtes, kes alles otsivad oma kohta maailmas.

Brexiti näide

Huvitaval kombel on näiteks Brexiti järelkajastus üles korjanud noorte ja vanade vastanduse⁴, mida on raamistatud kui vanema põlvkonna otsust noorte tuleviku üle⁵: vanad eelistasid suletust ja isoleeritust, noored avatust ja tihedat läbikäimist muu maailmaga. Kuigi sellises üldistuses võib peituda oma tõde, ei saa siiski väita, justkui oleks tegemist olnud põlvkondadevahelise poliitilise konfliktiga.

Hääletustulemuste seos vanusega on pigem tagajärg, põhjus seisneb ikkagi kusagil mujal: millised olid poliitilised sõnumid kampaania ajal või millised hääletajate motiivid ja hirmud. Kas poliitiline kampaania oli põlvkondadeülene? Või suunati noortele ja vanadele erinevaid ning kindlale vanusegrupile spetsiaalselt disainitud sõnumeid? Millist mõju avaldas noortele ja vanadele lubadus suunata EList lahkumisest võidetud 350 miljonit naela nädalas riiklikku tervisesüsteemi?

Järgmisel aastal toimuvad Eestis esmakordselt kohalikud valimised 16-aastaste noorte osalusel. See tõstatab ilmselt küsimuse, kuidas nooremat valijaskonda valima meelitada. Tõenäoline lahendus on noori puudutavate teemade valimislubadustesse lisamine. Ent siin peitub oht, et noori kõnetades pöördutakse taas stereotüüpiliste käsitluste juurde. Pealegi ei pruugi noorte passiivsuse põhjuseks olla vaid teemade vähesus, vaid ka näiteks see, kuidas poliitikat tehakse ja kes otsuseid mõjutavad. Ehk noorte vähene valimisaktiivsus ei ole probleem ega spetsiaalselt otsitud teemad selle lahendus. Pigem on noorte vähene valimisaktiivsus sümptom ning põhjus on kusagil mujal. Noorte teemade toomine valimiskampaaniatesse pigem taastoodab stereotüüpe, kuid ei aita tegeleda noorte ühiskondliku passiivsuse põhjustega, mis iganes need ka ei oleks.

Ent Brexitit võib esile tõsta ka kui näidet, kuidas mõned poliitilised küsimused mõjutavad kõiki ühiskonnaliikmeid ja nende tulevikku ning ületavad seeläbi igasugused ealised või sotsiaalsed piirid. Arusaamine, et poliitilised otsused puudutavaid meid kõiki ja seda sageli alles aastakümnete pärast, on oluline selleks, et muuta poliitika põlvkondadeüleseks, mis aitaks omakorda vältida ealiste stereotüüpide kasutamist.

---

1 Näiteks paar aastat tagasi arutasid Tartus noored bussiliinide öögraafiku ja rattarendi üle: http://www.tnv.ee/2014/06/tule-tartu-noortevolikogu-maailmapaevale/

2 Svet, V. (2016) Mida teha, et noored kodukohast ära ei koliks. Postimees, 16. mai. http://arvamus.postimees.ee/3695887/vladimir-svet-mida-teha-et-noored-kodukohast-ara-ei-koliks

3 Lukk, K. (2016) Noor pole laisk, loll ega lohakas. Postimees, 27. aprill. http://arvamus.postimees.ee/3671795/kristjan-lukk-noor-pole-laisk-loll-ega-lohakas

4 The Brexit vote reveals a country split down the middle (2016). The Economist, 24. juuni. http://www.economist.com/news/britain/21701257-results-paint-picture-angry-country-divided-class-age-and-region-country-divided

5 Smith, A. (2016) Britain's Brexit: how baby boomers defeated millennials in historic vote. NBC News, 25. juuni. http://www.nbcnews.com/storyline/brexit-referendum/britain-s-brexit-how-baby-boomers-defeated-millennials-historic-vote-n598481