Indrek Kuus.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Sotsiaalmeediat jälgida on täitsa mõnus ajaviide. Mõne hetkega on selge, kes on purjus ning kas ilm on ilus või soosib tubast tegevust. Vahest on aga kahju, kui keegi elukogenematu, kuid hea ja aus inimene pealiskaudsust põdevate isikute peksukotiks valitakse, kirjutab kolumnist Indrek Kuus.  

Facebookis on praegu jagamisel ja pilkamisel noore inimese magistritöö, seda pelgalt pealkirja põhjal - «Aino Perviku «Kunksmoor». Ökofeministlik analüüs. Autoriks Triin Lees, juhendajaks Kadri Tüür. Naised ja ökofeminism! No on alles totrus, midagi sama lolli nagu sooline võrdõiguslikkus jne.

Guugeldasin ja leidsin netiavarustest magistritöö üles. Lugesin huviga: hea ülevaade Perviku loomingust, ökofeminismi uurimise hetkeseisust Eesti lastekirjanduses jne. Muidugi oleks võinud autor teha omalt poolt julgemaid järeldusi, oli kohati pisut naivistlik, kuid tegemist on alles magistritööga. Härrased ja seltsimehed professorid on kordades viletsamaid teadustöid kokku mätsinud.

«Igikestva ringluse saab taandada ka naiselikkuse ja mehelikkuse omavahelise tasakaalu pidevale otsimisele, Kunksmoori ja Trummi suhe pöörleb harmoonia ja selle kadumise vahel,» kirjutab autor muhulgas.

Midagi sellist on leidnud ka pisut teises sõnastuses paljud kirjaoskajad ja mõtlevad inimesed, sealhulgas elukogenud Leonhard Lapin oma naisi ülistavas otsekohesuses kirjeldanud raamatus «Siintallinn», mida ma alles nüüd juhtusin lugema.

Mehed, asjatult norite noort inimest, eriti kui ei viitsi pealkirjast sisuni jõuda. Analüütikute ja arvamusliidrite hordid on viimastel päevadel Brexitist ja jalgpallist suurtel kiirustel ja hulgikaupa kirjutanud lugusid, mis lähevad hapuks ja tüütuks hiljemalt ööpäeva jooksul. Suvistes ajalehtedes kirjutatakse, et saunas käies ei tohi purjus olla, sest võib libiseda ja jagatakse nippe, kuidas ravida päikesepõletust. Mis parata, võib-olla leidub tõesti inimesi, kes pole saunas libisenud ja päikese käes punakseks läinud. Lugege parem «Kunksmoori», tema teadis igasuguseid nippe, kuidas tõbede, kasuahnuse ja lollide meestega võidelda. Aga milleks need raamatud ja magistritööd, kui hoopis vahvam on feissaris kildu visata ja vaadata palju laike tuleb...

Põllumajandusministeeriumi «propagandaosakonnas» töötades vestlesin tihtilugu ühe vanema mehega, kes oli tark ja elukogenud. Ta oli ka jahimees, kes oskas metssea toitumise pealt ära arvata, milline talv tuleb. Õppinud ametimees ütles, et teda ajakirjanduse puhul muu nagu ei häirigi kui pealiskaudne suhtumine. Talle oli kord helistanud žurnalist, kes küsis võidukalt, miks ametnikud on nii halvad ja lollid ja bürokraatlikud, et nõuavad vanamutikestelt turul kartulite müütamiseks tarvilikke lube. Mees selgitas, et tänu normatiividele on Eestis praktiliselt likvideeritud kartuli ringmädanik, aga kogenud ajakirjanik kirjutas uudisjutu ikkagi tädikeste hala põhjal kokku ja suskas siis loo lõppu ühe lause, et põllumajandusministeerium õigustab end mingi mädanikuaktiga. Ka see on üks väike näide pahatahtlikkusest ja pealiskaudsusest.

Küllap on tänaseks targutamishitiks uudised võrdõiguslikkusindeksi esitluselt ehk kuidas jõuda sooliselt võrdsema ühiskonnani? Küllap leiavad paljud isasinimesed, et ega need mikostunud feministid enne ei lõpeta, kui saavad õiguse pärast paaritumist oma mees ära süüa. Mees saab vaid paluda, et teda koos keedetud porganditega ei serveeritaks.

Mina vist lähen otsin raamaturiiulist «Kunksmoori» üles. Sõidan rattaga randa ja loen, kuulan lainete laksumist ja mõtlen, et kas ma olen sama totakas nagu kapten Trumm või natukenegi targem. Ma vähemalt püüan olla.