Juhtkiri: terrorism - meie ajastu gangreen

Foto: Urmas Nemvalts

Istanbuli Atatürki lennujaam kuulub maailma suurimate hulka, aastas läbib seda kümneid miljoneid reisijaid, samas asub ka maailma suuruselt neljanda lennufirma Turkish Airlinesi peakorter. 28. juulil seal toimunud terrorirünnaku tagajärjel on tänaseks hukkunud juba kuni 50 ja vigastada saanud sadu inimesi.

Oma kätetööks pole seda keegi tunnistanud, kuid väga paljud vaatavad Islamiriigi poole, kelle tegevust veel hiljutiste küsitluste järgi toetas võrdlemisi ilmalikus Türgis 10 protsenti küsitletutest, 20 protsenti aga teatas, et ei toeta Islamiriigi kasutatavaid meetodeid, küll aga üldjoontes nende üritust.

Tänases Postimehes on intervjuu erukolonel Gilad Arielyga, kes ütleb muuhulgas, et terroristide eesmärk on hirmutada ning muuta meie käitumist ja mõtlemist kuni meie puhkuse- ja reisiplaanideni välja. On ju terroristide viimaste aegade tegevus jätnud märgi paljude armastatud reisisihtkohtade, sh Türgi turismile. Selles mõttes on terroristid paraku edukad olnud ja tõepoolest maailma meie ümber teiseks muutnud.

California Ülikooli emeriitprofessor David Rapoport on eristanud terrorismi ajaloos 19. sajandist alates tegelikult nelja lainet, millest viimane, religioosse terrorismi ajajärk sai alguse 1990. aastatel. Rapoporti teooria järgi vältab üks laine umbes kaks inimpõlve, kuni seda tagant tõukav ideoloogia on elujõuline. Tema järgi peab seega maailmas, kus Pariisi, Brüsseli, aga ka Istanbuli sündmused on paratamatu reaalsus, elama ka järgnev inimpõlv.

Praegused terroristid on võrreldes oma eelkäijatega innovatiivsed ja unikaalsed, kuna on võimelised kasutama võrdlemisi keerulisi tehnoloogiaid ja relvastust, aga pidama ka sõda traditsioonilisel viisil, vallutades ja hoides enda käes suuri territooriume, nagu näeme mitmel pool Lähis-Idas.

Ühte kindlat vastumürki sellele haigusele, mida meie tunneme rahvusvahelise terrorismi nime all, selle kompleksse olemuse tõttu paraku ei leidu. Kunagi väga ammu arvati, et terrorismil on psühholoogilised põhjused, hiljem domineerisid sotsiaalsed ja majanduslikud teooriad, mis nägid terrorismi algpõhjusena vaesust ja sotsiaalset ebaõiglust. Praeguseks teame, et põhjus pole ainult ühes ega teises.

Kindlasti ei tohi asetada võrdusmärki terrorismi ja islami vahele. Kuid samamoodi ei saa silmi sulgeda asjaolu ees, et islam moodustab tänapäeva maailmas hirmu külvavate grupeeringute jaoks ideelise ja usulise raamistiku, mis aitab ligi meelitada uusi liikmeid, aga ka inspireerida nn üksikute huntide rünnakuid, nagu juuni keskel Orlandos 53 inimest tapnud Omar Mateeni oma.

Nende mehhanismide tundmine on vältimatu, et ette võtta vastusamme tulevikutragöödiate vältimiseks. Pole kahtlust, et selle meie ajastu gangreeniga on tarvis võidelda.