Mart Raudsaar.

FOTO: Sille Annuk

Üks olulisim kuuldud juhtimistarkus pärineb aastate tagant, praeguselt Kiviõli vene kooli direktorilt Arne Piirimäelt. Otsustamisega ei saa lõpmatult venitada, on ta öelnud. Ka halb otsus on parem kui otsustamatus.

Lisaksin sellele mõttele, et infomüra käes vaevlevas meediaühiskonnas on väga oluline seegi, kuidas otsusekindlus avalikkusele välja paistab. Otsustest – või valikuvõimalustest otsustusprotsessis – tuleb avalikkust teavitada. Ma ei pea silmas ilmtingimata meediahaipi. Sellega võib ratsutada kaugele, kuid varem või hiljem tabab haibi kuritarvitajat Dorian Gray ja tema portree saatus.

Olles jälginud tähelepanelikult Brexitiga seotud infovoogu, nii kodu- kui ka välismaist, olen hämmastusega märganud visiooninappust ja keskse sõnumi puudumist. Brexitile järgnenud möllkommunikatsioonis on minu jaoks esile tõusnud kaks isikut: Nicola Sturgeon ja Frank-Walter Steinmeier. Tõenäoliselt on esimene nimi Eesti avalikkusele vähetuntud ning teistki teavad ilmselt vaid välispoliitikahuvilised. Esimene on Šotimaa esimene minister ning teine Saksamaa välisminister.

Kriisisituatsioon on kahtlemata juhi tuleproov. Tavaolukorras saab vastu võtta paraade, käia Euroopa institutsioonide koosolekutel ja pidada aru nõunikega. Kui on käinud aga pauk ning senised mängureeglid enam ei kehti, on juht suure tõenäosusega üksi ja peab üksi ka otsustama. Kas lähtuda vanadest nomenklatuursetest mõttemudelitest? Kas lükata otsustamist edasi? Kas lähtuda otsustamisel vaid nähtava ajahorisondini teadaolevatest faktidest?

Ajal, mil kõik jooksevad põlevate riietega ringi või tassivad supermarketi akendest välja kodutehnikat, tõusevad esile need isikud, kellel on plaan ning kes suudavad oma visiooni ümber koondada teovõimsa meeskonna. Eesti ajaloost meenub Johan Pitka, kes organiseeris Vabadussõja alguses improviseeritud soomusrongide tootmise. Hilisemast Eesti ajaloost need mehed ja naised, kelle eestvedamisel taastati riigi iseseisvus.

1991. aastal oli Eesti ära teinud oma kodutöö. Näib, et praegu on oma kodutöö ära teinud Šotimaa esimene minister, kelle sõnum oli pärast Brexitit ühene: Šotimaa soovib jääda Euroopa Liitu ning võib kahe aasta jooksul välja kuulutada uue iseseisvusreferendumi.

Oma agenda on olnud ka Saksamaa välisministril. Ta kutsus kokku Euroopa Liidu asutajamaade välisministrid – lisaks Saksamaale Prantsusmaa, Itaalia ja Beneluxi maad (mille vastu jõudis mitu Eesti esindajat protesteerida) – ning kokkusaamine päädis avalikkust rahustavate, ühtsust toonitavate sõnumitega.

Ühele või teisele võib Sturgeoni või Steinmeieri vastandlik agenda mitte meeldida. Ent nad teevad midagi, vastavalt oma parimale äranägemisele. Mida ma aga ei näe, see on otsustav tegutsemine Euroopa Liidu juhtorganites.

Praegu peaks haarama juhtohjad Jean-Claude Juncker ja tema meeskond ning pakkuma bürokraatiamasinaks muutunud Euroopa Liidule uue identiteedi (õigupoolest, seda oleks tulnud teha juba varem). Kuid Euroopa Komisjoni poolt ei tule peaaegu midagi. Mõnda on lausunud Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk, mõnda on lausunud europarlamendi esimees Martin Schulz, kuid see pole moodustanud ühtset, kooskõlastatud tervikut.

Kus oleksid võrreldavad visiooniga Euroopa riigimehed, nagu olid Konrad Adenauer, Robert Schuman, Jean Monnet? Nemad lõid Teisest maailmasõjast räsitud Euroopas uudse ühenduse kui rahuprojekti nurgakivi. Tundub, et vahepealsete aastatega on tõusnud esile mugavuses kasvanud poliitikute põlvkond, kes ei suuda või ei taha mõelda ja otsustada igavikulises võtmes. Seda probleemi pole võimalik lahendada vaid nn valitsuskommunikatsiooniga.

Piltlikult öeldes peaks Juncker oma paleest välja tulema – või andma võimu kellelegi, kes seda tema eest suudaks. Vastasel korral meenutab ta üha enam Rooma viimast keisrit.