Eiki Nestor

FOTO: Liis Treimann

Riigikogu esimees Eiki Nestor kirjutab, et ühinenud Euroopale ja riikide koostööle pole alternatiivi.

Nii sõda Ukrainas, põgenikud Vahemerel kui ka terroristide käe läbi hukkunud inimesed Euroopas on osa suletud maailmanägemuse vastupanust avatud maailmale. Ühendkuningriigi rahvahääletus on aga näide sellest, kuidas ühes riigis osutus peamiseks usk, et sellest kõigest saaks lahti juhul, kui tekk üle pea tõmmata ja uuesti sulguda.

Siinkohal ongi vaat et viimane aeg küsida, kas ja mida peaks meie siin Eestis tegema ja kuidas olema, et meie iseseisvus seisaks kindlatel jalgadel, et meie keel ja kultuur areneks, et inimesed oleksid vabad ja õnnelikud. Ajaloost teame, kuidas riikide koostöövõimetus Teise maailmasõja eel meilt iseseisvuse viis. Seda me ju ei taha mitte kuidagi! Seega ei tohi me pealt vaadata, kuidas Euroopa enesetapjalikult laguneb. Vastupidi, kaitsmaks inimeste õigust vabalt elada ja mitte ainult siin Eestis, tuleb ja saab Euroopat muuta.

Ma ei väsi kordamast, et avatud infoküllases maailmas ei saa enam loota demokraatiale, mis põhineb suletud uste taga tehtud otsustel. Valijad ei ole sellega nõus.

Siit ka süüdistused, et Euroopa Liit on mingi eliidiks nimetatu huvides loodud monstrum, mis lihtsa inimesega ei arvesta. Praegused reeglid on aga sellised, mis eeldavad suuremas osas küsimustest konsensuse saavutamist. Eesmärk iseenesest on ilus. Selle saavutamiseks käivad pidevad koalitsiooniläbirääkimised 28 eri huvi vahel. See justkui eeldaks kinniseid uksi.

Et need uksed ei pea, näete iga vähegi tundlikuma teema puhul. Kui aga palju kirutud eurobürokraatiani minna, siis lubage küsida: kui paljukest seal Brüsselis peale ametnike selge poliitilise vastutusega tegelasi ongi? Liikmesriigi valijad valivad parlamendi, parlamendid kinnitavad ametisse valitsused, need esitavad voliniku kandidaadi ise või rahvusparlamendi toel. Kandidaat peab saama heakskiidu ka Euroopa Parlamendis. Kas see kett pole mitte liiga pikk, et olla arusaadav? Kas volinik on poliitik või kõrge ametnik? Ja valijate ees vastutab ta... mismoodi siis?

Lühidalt, praegused ühised reeglid on valijatele liiga keerulised ja hägusad. Siit ka sageli põhjendatud kriitika Euroopa Liidu asjus. Kui meie huvides on koostöövõimelisem Euroopa Liit, siis peame kaasteeliste käest küsima: ehk on aeg neid reegleid muuta? Euroopa Liit peab olema oma kodanikele lähemal, arusaadavam, käega katsutav ja selge poliitilise vastutusega suurus. Nii saame muuta selle avatuks. Ja suurepärane võimalus neid teemasid üles võtta avaneb meile aastal 2018, kui oleme eesistuja riik.

Teema on tõsine ja vajab head eeltööd. Aga ei saa ka käed rüpes vaadata, kui see liit laguneb. Meie siin Läänemere kaldal küll mitte.

Avatud maailmale jalgu jäänud esindusdemokraatia asendajana näevad paljud suuremat otsedemokraatiat. Brexiti valguses tahaksin polemiseerida Allar Jõksiga, kes kutsub üles korraldama Eestis rohkem rahvahääletusi. Ei ole ka minul midagi selle vastu. Kahjuks näen aga siinkohal sageli omakasupüüdlikku inimeste lollitamist. Riigimehelikult teemale lähenedes tuleb ju tunnistada, et rahvahääletusele saab panna ainult neid küsimusi, kus saab vastata «jah» või «ei».