Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eiki Nestor: Euroopa riik Eesti

25
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eiki Nestor | FOTO: Liis Treimann

Riigikogu esimees Eiki Nestor kirjutab, et ühinenud Euroopale ja riikide koostööle pole alternatiivi.

Nii sõda Ukrainas, põgenikud Vahemerel kui ka terroristide käe läbi hukkunud inimesed Euroopas on osa suletud maailmanägemuse vastupanust avatud maailmale. Ühendkuningriigi rahvahääletus on aga näide sellest, kuidas ühes riigis osutus peamiseks usk, et sellest kõigest saaks lahti juhul, kui tekk üle pea tõmmata ja uuesti sulguda.

Siinkohal ongi vaat et viimane aeg küsida, kas ja mida peaks meie siin Eestis tegema ja kuidas olema, et meie iseseisvus seisaks kindlatel jalgadel, et meie keel ja kultuur areneks, et inimesed oleksid vabad ja õnnelikud. Ajaloost teame, kuidas riikide koostöövõimetus Teise maailmasõja eel meilt iseseisvuse viis. Seda me ju ei taha mitte kuidagi! Seega ei tohi me pealt vaadata, kuidas Euroopa enesetapjalikult laguneb. Vastupidi, kaitsmaks inimeste õigust vabalt elada ja mitte ainult siin Eestis, tuleb ja saab Euroopat muuta.

Ma ei väsi kordamast, et avatud infoküllases maailmas ei saa enam loota demokraatiale, mis põhineb suletud uste taga tehtud otsustel. Valijad ei ole sellega nõus.

Siit ka süüdistused, et Euroopa Liit on mingi eliidiks nimetatu huvides loodud monstrum, mis lihtsa inimesega ei arvesta. Praegused reeglid on aga sellised, mis eeldavad suuremas osas küsimustest konsensuse saavutamist. Eesmärk iseenesest on ilus. Selle saavutamiseks käivad pidevad koalitsiooniläbirääkimised 28 eri huvi vahel. See justkui eeldaks kinniseid uksi.

Et need uksed ei pea, näete iga vähegi tundlikuma teema puhul. Kui aga palju kirutud eurobürokraatiani minna, siis lubage küsida: kui paljukest seal Brüsselis peale ametnike selge poliitilise vastutusega tegelasi ongi? Liikmesriigi valijad valivad parlamendi, parlamendid kinnitavad ametisse valitsused, need esitavad voliniku kandidaadi ise või rahvusparlamendi toel. Kandidaat peab saama heakskiidu ka Euroopa Parlamendis. Kas see kett pole mitte liiga pikk, et olla arusaadav? Kas volinik on poliitik või kõrge ametnik? Ja valijate ees vastutab ta... mismoodi siis?

Lühidalt, praegused ühised reeglid on valijatele liiga keerulised ja hägusad. Siit ka sageli põhjendatud kriitika Euroopa Liidu asjus. Kui meie huvides on koostöövõimelisem Euroopa Liit, siis peame kaasteeliste käest küsima: ehk on aeg neid reegleid muuta? Euroopa Liit peab olema oma kodanikele lähemal, arusaadavam, käega katsutav ja selge poliitilise vastutusega suurus. Nii saame muuta selle avatuks. Ja suurepärane võimalus neid teemasid üles võtta avaneb meile aastal 2018, kui oleme eesistuja riik.

Teema on tõsine ja vajab head eeltööd. Aga ei saa ka käed rüpes vaadata, kui see liit laguneb. Meie siin Läänemere kaldal küll mitte.

Avatud maailmale jalgu jäänud esindusdemokraatia asendajana näevad paljud suuremat otsedemokraatiat. Brexiti valguses tahaksin polemiseerida Allar Jõksiga, kes kutsub üles korraldama Eestis rohkem rahvahääletusi. Ei ole ka minul midagi selle vastu. Kahjuks näen aga siinkohal sageli omakasupüüdlikku inimeste lollitamist. Riigimehelikult teemale lähenedes tuleb ju tunnistada, et rahvahääletusele saab panna ainult neid küsimusi, kus saab vastata «jah» või «ei».

Rahvahääletustele ei saa panna küsimusi, kus on vaja otsida kompromisse eri nägemuste vahel. See on poliitikas igapäevane töö ning õige koht lahenduste leidmiseks on avatud ja kaasav parlament. Kaasav esindusdemokraatia annab palju sisukama tulemuse, kui suur rahvahääletuste arv.

Isegi selge rahvahääletuse küsimuse korral on oht, et meiega lihtsalt manipuleeritakse omakasu huvides. Briti rahvahääletus eelmisel nädalal pakub siinkohal ehedaid näiteid. Ma arvan, et David Cameron ei valetanud kuningriigi rahvale, kui kutsus üles Euroopa Liitu jääma ja selle poolt hääletama. Sest peaministrina teadis ta hästi, mida lahkumine võib endaga kaasa tuua. See-eest polnud temas kübetki riigimeest, kui ta konservatiivide valimisvõidu huvides selle välja käis. Valimisvõit oli talle tähtsam kui Ühendkuningriigi või Euroopa tulevik. Poliitikuna võttis ta vastutuse, aga kellel sellest kergem on?

Teine näide on veel ilmekam. Ilmselt olid paljud üllatunud, kui nad kohtasid «Aktuaalses kaameras» Briti härrasmeest, kes oli kindlalt Euroopa Liidu vastu. Põhjendusega, et liidust välja astudes jõuaks ta rutem arsti juurde. Seos on sellel jutul tõesti olemas, sest liidu vastased lubasid seni Euroopasse ühistegevuseks mineva raha kulutada arstiabile.

Kui rahvahääletusele järgneval päeval küsiti selle kohta lahkujate peakõnemehe Nigel Farage’i käest, vastas ta lühidalt, et see lubadus oli lihtsalt kampaaniaaegne «mistake». Nii ta ütleski: mitte vale, vaid viga. Kui aga rahvahääletuse tulemus on 48:52, siis võib see vale väga kalliks maksma minna. Ja järgmisel päeval on hilja uurida, mille poolt või vastu ma siis eelmisel päeval hääle andsin.

Ühest selle rahvahääletuse tulemusest veel. Briti noored hääletasid selgelt avatud ja koostööle suunatud maailma poolt. Tunnen seda Eestis ka ise, sest uue põlvkonnaga suheldes leian kiiresti ühise keele. Ja kui nemad on 22 ja mina 62, siis mis võib veel meeldivam olla. Räägime siis kas sallivusest või muusikast, vahet pole. Avatud maailma päralt on tulevik, kuidas ka selle vastased ei võitleks. Uue põlvkonna jaoks on see loomulik osa nende elust.

Avatud ja koostööle suunatud maailmale ei ole alternatiivi. Eestis ja Euroopas kindlasti kohe mitte.

Tagasi üles