/nginx/o/2016/05/20/5411415t1h3964.jpg)
Ühendkuningriigi referendum Euroopa Liidu liikmestaatuse kohta lõi kentsakaid sõprussuhteid ja vastandumisi. Toorid pöördusid halastamatult üksteise vastu ja konservatiivide sisemised vastuolud said suure tähelepanu osaliseks. Tekkis ka (õnneks tsiviliseeritum) paralleelne lõhe minu poolel: vasakul, kirjutab Kreeka endine rahandusminister Yanis Varoufakis.
Olles mitu kuud Inglismaal, Walesis, Põhja-Iirimaal ja Šotimaal EList lahkumise vastu seisnud, oli paratamatu, et mulle sai osaks kriitika Brexiti vasakpoolsetelt toetajatelt, kes on tuntud ka nime all Lexit (sõnamäng: vasak ingl k left + Brexit).
Lexit heitis kõrvale DiEM25 (radikaalne liikumine Demokraatia Euroopas, mis sai alguse veebruaris Berliinis) üleskutse läheneda Euroopa Liidu muutmisele seestpoolt ja üleeuroopaliselt. Nad usuvad, et progressiivse poliitika elluäratamiseks on vaja parandamatult neoliberaalsest EList lahkuda. Vasakpoolsetele oli sellega kaasnev arutelu vajalik.
Mitmed vasakpoolsed põlgavad õigustatult ära oma võitluskaaslased, kes vannuvad alla eeldusele, et üleilmastumine on muutnud rahvusriigi tähtsusetuks. Kuigi rahvusriigid on muutunud nõrgemaks, ei tohiks võimu kunagi suveräänsusega segi ajada.
Nagu väike Island on näidanud, on suveräänsel rahval võimalik riigivõimust sõltumatult põhivabadusi ja -väärtusi kaitsta. Oluline on, et erinevalt Ühendkuningriigist ja Kreekast ei liitunud Island Euroopa Liiduga.
1990. aastatel seisin Kreeka eurotsooniga liitumise vastu, just nagu Briti leiboristide juht Jeremy Corbyn 1970ndatel Euroopa Liiduga liitumise vastu seisis. Kui mu sõbrad Norras või Šveitsis küsivad, kas nad peaksid toetama oma riigi ELiga liitumist, on minu vastus alati eitav.
Sellest hoolimata on Euroopa Liiduga liitumise vastu olemine üks asi ning juba liidus olles sellest lahkumise toetamine hoopis teine. Lahkumise puhul ei ole tõenäoline jõuda majanduslikult ja poliitiliselt sellesse punkti, kus riiks võiks olla, kui ELiga liitumist poleks toimunud. Nii liitumise kui lahkumise toetamine on seega koherentne positsoon.
See, kas vasakpoolsete jaoks on loogiline lahkumist toetada, sõltub sellest, kas ELi institutsioonidest vabastatud rahvusriik võimaldab tugevamat pinda progressiivse kava loomisele varade ümberjaotumise, tööõiguse ja rassismivastasuse osas. Lisaks sõltub lahkumiskampaania võimalik mõju ka riikidevahelisest solidaarsusest. Euroopas reisides ja üleeuroopalist liikumist ELi autoritaarsuse vastu propageerides tunnen rahvusvahelisuse toetuse tõusu nii erinevates kohtades, nagu seda on Saksamaa, Iirimaa ja Portugal.
Silmapaistvad vasakpoolsed Brexiti toetajad, näiteks Harvard professori Richard Tuck, on valmis riskima selle toetuse maha surumisega. Nad viitavad neile pöördepunktidele, mil vasakpoolsed kasutasid ära Suurbritannia kirjaliku põhiseaduse puudumist, et võõrandada meditsiinilised eraettevõtted ning luua riiklik tervishoiusüsteem (NHS) ja teised sarnased institutsioonid. «Otsus jääda Euroopa Liitu,» kirjutab Tuck, «teeb lõpu lootusele, et Ühendkuningriigis saaks toimida mingisugunegi vasakpoolne poliitika.»
Immigratsiooni kohta väidab Tuck samamoodi: hoolimata talumatust võõravihast lahkumise toetajate kampaanias, on ainuke võimalus rassismist vabanemiseks see, kui lasta briti inimestel tunda end taas suveräänselt, andes kontrolli riigipiiri üle jälle Londonile.
Tucki ajalooline analüüs on õige. EL on vaenulik selliste projektide suhtes nagu NHS ja riigitööstused (kuigi just Briti rahvusriik oli see, kes Margaret Thatcheri peaministriks olemise ajal andis Euroopa Liidule neoliberaalse kuju). Pole võimatu, et kontrolli kaotamine Euroopast tulevate immigrantide üle oli see, mis inspireeris tugevamat võõraviha.
Olles aga juba Euroopa Liidu liige, on vähetõenäoline, et lahkumiskampaania viiks riiklikku poliitikat vasakpoolsetele eesmärkidele lähemale. Kõige tõenäolisemalt on lõpptulemuseks uus tooride valitsus, mis keerab ranguse kruvid veel tugevamini kinni ja püstitab uued tarad põlatud välismaalaste eemale hoidmiseks.
Vasakpoolsetel on raske mõista, miks ma toetasin Euroopa Liitu jäämist pärast seda, kui ELi liidrid mind isiklikult laimasid ja 2015. aastal «Ateena kevade» alla surusid. Muidugi ei ole võimalik ühtki läbinisti progressiivset kava ELi institutsioonide kaudu täita. DiEM25 rajati põhimõttel, et progressiivsel poliitikal on Euroopas lootust vaid siis, kui olla ELi institutsioonide vastu, kuid ELi sees. Kunagi mõistsid vasakpoolsed, et hea ühiskonna saavutab siis, kui liituda domineerivate institutsioonidega ja vabaneda nende regresiivsusest seestpoolt. «Sees ja vastu» oli kunagi meie motoks. Me peaksime selle tagasi tooma.
Thomas Fazi, kes on veel üks DiEM25 kriitik, usub, et Euroopa Parlamendi praeguse ülesehitusega oleks Kreeka ikkagi kahju saanud, isegi kui parlament oleks demokraatlikum. DiEM25 arvates pole Euroopa Liidul mitte ainult demokraatiast puudu, vaid Euroopa Parlament polegi korralik parlament. Korraliku, täidesaatva võimu organi laiali saatmise võimekusega parlamendi loomine hävitaks Euroopa Parlamendi praeguse ülesehituse ning rajaks teed demokraatlikule poliitikale, mis ennetaks riikide põrmustamist kreeditoride poolt, nagu juhtus Kreekaga.
Fazi kolleeg majandusteduses, Heiner Flassbeck väidab samamoodi, et just rahvusriik on õige koht muutuste läbi viimiseks, mitte aga DiEM25 pakutav pan-Euroopa õhuloss. Õigupoolest keskendub DiEM25 mõlemale tasandile ja isegi kaugemale. Kunagi ammu mõistsid vasakpoolsed ühtaegu munitsipaalsel, regionaalsel, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil töötamise olulisust. Miks me nüüd äkki tunneme vajadust eelistada riiklikku Euroopale?
Flassbecki karmim kriitika DiEM25 radikaalsele pan-Euroopale on ehk süüdistus, et me propageerime Euroopa Liidu tasandil töötamiseks vasakpoolset TINA («there is no alternative» – alternatiiv puudub) lähenemist. Kuigi DiEM25 toetab demokraatlikku liitu, oleme kindlasti vastu veelgi tihedama liidu paratamatusele ja soovitusele. Praegu töötab Euroopa valitsusaparaat selle nimel, et saavutada liit, mida meie peame kasinuse raudpuuriks. Sellisele Euroopa kontseptsioonile oleme kuulutanud sõja.
Eelmisel aastal, kui Kreeka ametlikud võlausaldajad ähvardasid meid eurotsoonist ja isegi Euroopa Liidust väljaviskamisega, ei olnud ma sellest heidutatud. DiEM25s on küllalt trotslikku vaimu: meid ei sunnita Euroopa Liidu lagunemise väljavaatega leppima sellise ELiga, mille valitsusaparaat valib. Usume, et on oluline valmistuda ELi kokkuvarisemiseks selle juhtide liigse enesekindluse raskuse all. See pole aga sama, mis ELi lagunemise eesmärgiks muutmine ja Euroopa progressiivide üles kutsumine neofašistidega selle nimel liituma.
Filosoof Slavoj Žižek, kes on üks DiEM25 allakirjutanutest, tervameelitses hiljuti, et sotsialistlik natsionalism ei ole hea kaitse sellise postmodernistliku natsionaalsotsialismi vastu, mis kaasneks ELi lagunemisega. Tal on õigus. Nüüd on vasakpoolsete parim võimalus ELi demokratiseerimiseks üleeuroopaline humanistlik liikumine.
Yanis Varoufakis on Kreeka endine rahandusminister ja Ateena ülikooli majandusprofessor.
Copyright: Project Syndicate, 2016.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/05/6625809t1hc696.jpg)