Merle Jääger.

FOTO: Kristjan Teedema

Elas kord ühe pisikese kuningriigi serval tubli ja tarmukas neidis. Rikkust-vara tal eriti polnud, aga kenakene oli imb küll. Kae, kätte jõudis aeg mehele minna. Ümber nõukaid noormehi mitu tükki, kuidagi ei suuda otsustada. Aastad lähevad, pea juba vanatüdruku seisus paistab, aga neiult ei tule mingitki korralist otsust.

Tellijale Tellijale

Mis on pruudi nimi, küsite teie. Ma vastan: Meremäe vald. Mineval kolmapäeval, 22. juunil, käisin nende lahtisel volikogu istungil. Rahvaalgatusena oli kogutud hulk allkirju ühtse Setomaa valla toetuseks. Lisaks oli ühinemisettepaneku teinud ka Värska vald, või õigemini oli see kutse liitumise arutamiseks. Tagurlikud jõud, ühe häälega enamuses, ei tahtnud sest midagi kuulda: nende jaoks polevat olemas plaani B, ainuvõimalik suund on sängi jagada Vastseliinaga.

«Miks me ei võiks minna läbirääkimiste laua taha Värskaga?» küsiti igaühe käest eraldi. Vastuseks oli arusaamatu demagoogiline mulin. Hämmastav kuulda, et rahva valitud esindajad ei suuda moodustada üheselt mõistetavaid lihtlauseidki. Ometi õpitakse seda juba algklassides: räägi lühidalt oma sõnadega, mis jutukeses toimus. Lisaks kippusid koalitsioonlased isiklikuks minema – ründasid kohe istungi alguses vallavanemat ja tolle sugulasi.

Väikese koha viga: kõik tunnevad kõiki, ent arvestades asjaolu, et saalis viibisid ka teised inimesed, oleks võinud säärased jutud külapoe taha jätta. Minul vaatlejana oli kohati nii piinlik, et tekkis tahtmine kõrvad kinni katta. Opositsioon suutis imekombel säilitada väärikuse. Ilmselgelt mõjutab inimeste käitumist erinev haridustase: vaevalt et nõukogude tehnikumides elementaarse viisakuse eest viisi pandi ning ilmselgelt polnud kirjanduski oluline aine, mis koalitsiooni retoorikas ka tugevalt tunda andis.

Ma ei suuda aru saada, mil moel see pööbel piisaval hulgal hääli suudab kokku koguda. Kuidas näeb välja nende valimispropaganda? Tõesõna, mõne koalitsionäärimehe puhul tulnuks lausa tõlki tarvitada, et tema väljaöeldust kas või midagigi oimata. Ilmselt on paljudel valijatel veel nõukogudeaegne ajuehitus: mida segasem demagoogiline jutt, seda targem tundub selle ajaja. Ükskõik, mida räägitakse, peaasi, et kaunilt kõlab.

Kadedus võib teinekord olla edasiviiv jõud: olen selle mõjul kirjutanud mõned väga head värsid, ent tihtipeale kujuneb see tunne pigem käsipiduriks. Nii ka siinmail – opositsiooni esindajad ja valijad on pidevalt pildil, nad saavad kultuurirahastust, nende tegevus paistab piiride tahagi, koalitsiooni näib huvitavat ainult euroliidu pügamine, kes põllumajandustoetusi jagab. Lisaks see must, kainet mõistust varjutav kadedus: saame Setomaaga kokku, ega siis enam meile ilmselt määnestki manti pudene.

Uskumatu, aga isegi 3.b oleks targem! Näib, otsekui oleksid mõne mehe ajud pikast traktoril rappumisest paigast põrunud.